Hommikupoolikul tajusin ühel hetkel taas, et elada on lihtsalt hea olgugi must miljon muret elus. See on alati imeline tajumus. Imeline tunne.
On hetki, kui tõesti ei ole jõudnud ega tahagi enam elada. Ma ei mäleta, kas siin kirjutades olengi sedasi nii otsekoheselt öelnud, kuid tundnud/mõelnud olen sedamoodi sagedasti. Tihedamine kui ehk oskate aimata...
Samas järgneb hetk, kus hakkab omaenda negatiivsuse pärast häbi. Häbi - pole päris õige sõna. Jõuetus, et ei suutnud jällegi negatiivseid mõtteid iseendast eemale tõrjuda.
Et
kuskil on keegi, kes (vähemasti alateadvuses) vajab mind ning teab, et olen kuskil siiski olemas...
Kuidas siis saan veel mõtelda, et mina ei jaksa...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar