ELU POLE ROOSA MANNA EGA MUST AUK - oli raadio kild nüüd juba eile.
Märdiga ja ta sõpradega, olid ka ta sõbrad USA-st, tegelesime rohelise ja valge värviga eilses elu päevas. Lihtsalt värvisime köögi ülemise seina rohelisega (kapis seisis üks vana täiesti avamata värvipurk) ja toalae valgega üle. Laevärvi mindi ekstra linna ostma, et siiski teha maksimaalselt aitamist mulle.
Meil/neil oli aega siin minu juures olla kõige rohkem 2,5 tundi. Mina olin küll lootusetu - napi ajaga ei jõua ju mitte midagi. Jõudsime ja rohkem veel kui ainult värvimine.
Või mis värvisime! Märt ja 5 sõpra tegutsesid. Mina olin nagu maniküürija ja juuksuri juures - USA-st neiu tegeles väga vahvalt, osavalt ja julgelt minu endaga. Isegi näpuküünte lakkimisele sai automaatselt pihta :) Mina ainult mõni hetk juhendasin, kust midagi võtta.
Hästi hästi rõõm on näha nii häid ja säravaid ja abivalmis noori inimesi :) Ootasin kerget remondi, kuid sellist välkiiret korralikku ei osanud oodatagi. Tavaliselt kestab remondimöll nädal paar ju...
Muide, Märdil oli meeles seegi, et mina pidin lage värvima :) Poistega oleks mind tõstnud lae alla. Seekord hiilisin tööst kõrvale :P Lihtsalt olin üllatavalt segaduses toimuvas :D Heas mõttes. Ma nagu ei mäletagi sellist möllu omas kodus nagu täna. :D
Keset tegutsemist lauldi ka rõõmsameelselt. :) (Mul taas ei tulnud hääl millegipärast välja :P Kas polnud Pärnumaa... :P )
Kohutavalt rahulolev tunne on. Hea tunne on.
Isegi värske värvi hais ei pannud mul pead valutama. Kuigi kaks päeva valutas pea ...
Ei ole nagu ainsatki muret hetkel...
Sedagi, et esimest korda ütles noormees mu roosa magamistoa kohta meeldivaid sõnu :) Ma nagu ei oodanud ega lootnudki. Olen kuskilt lugenud, et roosa magamistuba mõjub meestele negatiivselt... Küllap siingi kehtib: reegel on rikkumiseks :)
Niisiis, elu pole tõesti vaid must auk...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar