Juhtusin täna taas kuulma Marju Kuudi esituses "Armastuse lugu". Ja taas jäi kõrvu kõlama: ... ON VAID ALGUS...
Mul on peeglilaual patareiga ilu - roosi -lamp, mis mängib "Armastuse lugu". Olin selle muide kiires elus unustanud... See ei olegi suurt tähtis. Lihtsalt ilulambikene, mis nupu vajutades läheb Põlema ja mängib üht viisi... Pimedas on efektne.
Hästi lapsemeelne (mängu)asi.
Kas armastus on paljudele lapsemeelne (mängu)asi? Kuid laps mängib siiralt ja usub, et mäng on ELU, mitte vaid mäng... Mina tüdrukuna püüdsin küll kodumänge üha uuesti alustada sealt, kust pooleli jäi... siis sai mäng tervik nagu...
Olen õhtu otsa armastusele ja algusele mõelnud. Blogimiseks kadus mõtelõng - kahjuks. Ehk suudan veel neid mõtteid lähiajal blogida :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar