ID-lugeja juhe arvutilaualt vajus ratastooli suure ratta vahele nõnna õnnetult, et ma ei saanud enam edasi - tagasi. Minu õnneks oli mobla jala ulatuses, et sain helistada. Aime tuli "päästma" mind.
Nii tobedalt kinni jääda ei ole mul õnnestunult iialgi varem!
Helistada Sandrale üheks minutiliseks abiks oleks olnud mõttetu.
Täis südamega - ex ma vihastan niisugustel puhkudel iseenda peale - lõhkusin moosipurki.
Aplaus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar