Käisin Margitiga, kes hakkab augustis mulle maalimist õpetama, Tartu Kunstimuuseumis Raekoja platsil. Küll oli trepid! Sandra sai taaskord treppidel minuga ratastoolis hästi edukalt joosta :) Muuseumist lahkudes hakkas mind huvitama, kas kunagi keegi on ka ennem ratastoolis seal käinud. Vastus oli ette teada. Üks vanem proua, kes on pikemat aega seal töötanud ja teine proua, kes on vaid 2 kuud muuseumis töötanud, ütlesid ühest suust, et nemad küll ei mäleta ratastoole... Vabandasid ka, et maja ei lubada ümber ehitada... Teenindus oli meeldiv. Töötaja - proua väikese kassalaua taga küsis ainult, kui me muuseumi läksime, kas saate hakkama...
Niisiis, tegime Margiti ja Sandraga ajalugu :D :D :D
Kuigi Tartu Kunstimuuseum ei ole nii mugav, siiski on väga hea, et nägin ära. Minu meelest, on vanad majadki vaatamisväärtused! Vahel on hea mõelda, et mõnda maja ei lubada tänapäevaseks teha - kaoks see õng, mis neis püsib...
Muide, Margitki nägi esmakordselt ratastooliga liikumisi. Küllap tallegi oli uudne üllatav kogemus :)
2 kommentaari:
Aga mina teeksin kunstimuuseumides ratastoolid kohustuslikuks!
Sa ei kujuta ette, kuidas mõnikord jalad väsivad ja selg hakkab ühe koha peal seismisest valutama. Tahaksid mõne pildi ees kaua seista, uurida detaile, mõtiskleda, aga kus sellega - selg nii kuradima valus. Nii sa tuiskad siis mööda näitusesaale, tegelikult midagi korralikult nägemata.
Olen alati mõtelnud, et muuseumis peaks olema ratastoolid. Veered ühe pildi juurde, oled nii kaua kui vaja, siis lükkad end järgmise juurde...
jaajaa...
muide, usu mind, ratastooliski hakkab selg väsima...
Postita kommentaar