Mõned päevad veel ning saabki puhkusemäng läbi :) Juunis kirjutasin iseendale puhkuse 27. juulini. 27. juulil algavad Lemmerannas psühhodraama suvepäevad ja ma ei arva mitte raasugi, et need päevad oleks ainult lust ja lillepidu. Pigem vastupidi.
Puhkusemäng on olnud hea. Väga hea. Kuigi ma ei jõudnud kaugemale kui Kaiu (plaanisin küll maikuus nt Soomes tiiru käia), on olnud siiski väga - väga lahe puhkus.
Sandral on olnud seevastu täis töökoormus. Minu jaoks on pisut uudne kogemus. Pagana raske on harjuda mõttega, et mina prouana :P - ei, pigem TIBINA - puhkan sajaga ja teine samal ajal töötab. Mis sest, et Sandra rõhutas: "unusta, et mina töötan, sest sina ju puhkad". Olen proovinud unustada ja see on lõpuks õnnestunudki.
Olen ennemgi püüdnud puhata, kuid ikka ja alati plokk ees, et see pole päris puhkus, mis teistel. Isegi ei tea, miks seesugune plokk ette lõi. Võib - olla sellepärast, et tundub nagu mina kõik - see - aeg puhkangi ning absoluutselt kõik tehakse ette - taha ära.
Kuid nüüd püüdsin teistpidi mõelda
Ja soovisin lihtsalt aega maha võtta. Iseenda jaoks.
See on olnud väga imeline ja hea.
Olen kuu aega lihtsalt olla. Isegi ei ole eriti suhelnud kellegagi, kuigi olen olnud poole puhkuse ajast rahvasummas. Sõbrannadki teavad minust täpselt nii palju kui teie, kes loete mu blogi :) Ülejäänust tean vaid mina :) (ja isiklik abistaja Sandra, kuid tema vaikib :) ) Ega midagi pöörast pärast jaaniaega polegi teinud vist või olen ;):)
Puhanud olen.
Nüüd võin taas töösse sukelduda. Argiprobleemidesse.
Teate, soovitan, kui masendus kallal, et keegi ei anna puhkust juba aastaid - siis andke endale ise puhkust! Rääkige iseendaga läbi, mida soovite ja võtke aeg päris maha. Ega keegi teine ei tea paremini sinu vajadusi ja soove, kui sina ise.
Muideks, pikemalt puhkust ma ei igatsegi - ka puhkus väsitab...
Täna sain kirja, milles olid Rapla Dagö kontserdi pildid. Üllatus missugune!!! Parim osa oli kirjutatud ümbrikule. Naersin pisarad silmist. Ümbrikul: Lgp pr Tiia Järvpõld/meie kallis ratastooli - Tiia... Saatja: armastusega Kati Murutar...
Naersin tõesti südamest ja hingetuks. See ON ARMAS. Ime küll, et kiri minuni jõudis :) Tavaliselt ei jõua "rikutud" ümbrikutega kirjad kohale - Eesti Post... Saan postitöötajatestki aru, kuid ikkagi vahetevahel oleks selliseid ümbrikuid rõõmuallikaks vaja...
Mind isegi ei häirinud "ratastooli - Tiia" ümbrikul - seda hüüdnime kuulen järjest harvemini. Kuid minu nimi on endiselt Tiia ja endiselt vajan ratastooli - seega las olen vahetevahel ratastooli - Tiia endiselt :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar