Päeval käis minu pool emmel järel Olku. Emme Piret jõi minuga kohvi. Olku sai vaevalt tuppa, kui juba hüüdis:
"Palun, tahan suhkruvett!"
See oli armas.
Olime Piretiga hetkeks paariks sõnatud.
Suhkruvesi oli ainus, mida laps soovis alati onu Heinolt st minu papalt siia tulles. Mõnikord tuli poiss siia ainult suhkruvett jooma. Onu Heino suhkruvesi olevat olnud alati parim suhkruvesi :) Kui papa suri, siis olevat poisid Piretilt küsinud, kas onu Heino ei tee enam suhkruvett...
Täna tegi suhkruvee Olku ise. Pani joogikõrregi klaasi nagu onu Heinogi alati... Vettki laskis poolklaasi nagu onu Heino...
Küsisin Olkult: "Kas on hea?"
Olku pilgutas silma.
Lihtne ja tühine suhkruvesigi võib väikesele inimesele hinge jääda :) Ehk jääb hinge kogu eluks...
Ja ei olegi vaja inimese mäletamiseks tohutult suurt asja... või tegu...
2 kommentaari:
Minu arvates oli see ka nii armas hetk...lapse siirus:)
Arvan, et papa jääb Oliveri jaoks maailma parimaks onuks, kes tegi maailma parimat suhkruvett!:)
Pirtsakas
:):):)
Postita kommentaar