Öine vihm

Kuulasin öösel (öökull nagu olen, normaalne voodi mineku aeg on ikka öösel kella 1...2 aeg) magama heites tükk - tükk aega vihmakrabinat akna taga. Hästi - hästi mõnsa oli :) Närv puhkas. Jätsin aknad praokile. Muretsesin veidi küll, et ehk sajab sisse... kuid olin enne voodi heitmist aknad üle kontrollinud ning ma ei arva, et mul veel paanikat oleks olnud :):):) :P:P:P
Lapsepõlve vihma sõltuvus vahetevahel meenus. Kui istusin liivakastiserval märg kui kassipoeg ja ootasin kedagi või midagi. Ise ka ei teadnud keda või mida. Lihtsalt ootasin ja igatsesin. Vihma sadas ... Vanaema loomulikult kutsus mind tupp ning sai pahaseks, kui keeldusin tuppa kaasa minemast - lihtsalt keeldusin. Vana ei püüdnud iial miskit teha vastu mu tahtmist. Tagant järele mõtlen alati, kui lihtne ja kerge oleks olnud tal mind kaenlasse võtta ning jonnipunn tuppa viia - vanaema aga ei teinud seda. Ütles vaid: "Ise tead, kui haigeks jääd!"
Haigeks ei jäänud.
Mul oli HEA suvevihmassajus omaette olla.
Mu liivakast oli tubade akente all. Küllap vanaema piilus, mida tüdruk teeb. Kuid ma ei vaadanud kordagi akende poole abipaluvalt. Istusin ja nautisin vihma ja mõtlesin lapselikke mõtteid. Liivagagi ma ei mänginud, kuigi varbad pistsin sügavale liiva sisse...
Mitte ühtki sõbrannatki ei olnud õues. Nende vanemad olid nad tuppa ajanud...
Kena mäletus :)

Kas needki hetked ei võinud olla need hetked, kui õppisin iseenda eest kangekaelselt vastutama: ise tean ju, kui... :)
Kindlasti on olnud.