Palju õnne mulle kirjutamisjulguse eest - see blogimine on 1000!!!
Huvitav, mitu tuhat korda ma veel võiksin blogida :P
Enne blogimise 1000 numbri avastamist, mõtlesin, et kirjutan SÜGISÕHTUST. Praegu on akna taga sügisõhtune ja minu hinges sügisnukrus. JUULIS!!! See ei saa nii olla! Aga on... Vihm ja tuul ja hall pimedus... Ja toa laetuld ei saa põlema lülitada - lüliti säriseb kummaliselt. Mitmendat päeva. Äkki hakkas. Andres keelas vähemasti põlema panna, kuid mulle elektrikut mängima ei saa tulla - on sõjaväes. Andres ju pani köögilaetulegi põlema sügisel. Nohjah, siin pole aga elektrikumehi käepärast... Homme peab energiasse helistama vist. Ma ei suuda pimedas ja ohutundes istuda. Kuigi mulle on juba öeldud, et ega ma ei vaja valgust. Aitab lauatulest. Ei aita. Võib masenkasse taas langeda.
Ei taha nagu.
Ok, raha nõuab päris elektriku käik küll, aga alati ei saa kroone lugeda ihnuskoi moodi!
Reedel Tallinnas.
Õpetajate Majas trepp jahmatas mind õige pisut. Sandra aga liikus vapralt pikal trepil. Ratastooli jaoks oli trepiastmed suht head - madalad ja laiad.
VAIKIJATE HÄÄLED 2 mind oma lugudega, julmade lugudega ei rabanud. Mõtlema teistmoodi pani küll. On õudne mõelda, kui suur ja ainus elumõte on sex ja raha - ning see tundubki ainuõige olema... Jubedus!!! Kuhu kaob armastus... Ja väärarusaamised algavad siiski lapsepõlvest...
Nägin, kui jahmatanud oli Sandra. Ta küsis mitu korda minult: "Tiia, kas need lood on ikka päris?"
Oleksin tahtnud Sandrale väga öelda, et kõik süngus on väljamõeldis - kuid ma ei saanud nii öelda. See oleks olnud vale.
Samas tundsin äratundmisrõõmu, et on veel noori inimesi, kes mõtlevad armastusest ja elamisväärtustest hoopis laiemalt ja hoolivjulgemalt. Tõsiselt, olen mitme abistaja suhetega ise läbi elanud ülevat soojust ja mõistmisi maailma hingede jaoks. Nende head suhted teevad mindki paremaks :)
Annavad lootust. :)
Kui mina olin ka veel 20-lt, ega ma siis ka ei teadnud, mis vägivald ja/või seksuaalne kuritarvitamine. Arvasin, et kuri maailm on muinasjutt, mis lõpeb heaga. Kurjus polnud aga muinasjutt. Vaid reaalne elu. Lõpp on siiski loodetavasti hea. Ei, mitte võlukepikesele ega haldjale, vaid ennekõike ikkagi inimesele endale.
Ma ei näinud elu läbi roosade prillide.
Ma polnud lihtsalt ise reaalselt kurjusega kokkupuutunud. Kurjus oli kauge - kauge.
Ei soovi südamest mitte kellegile õudsuste läbi elamisi ega väärarusaamisi.
Aga kui tüdrukud ja ka täiskasvanud mehed usuvad, et väärtus on sex raha eest - siis sorry.
Olen juba mitu päeva mõnedel hetkedel mõelnud, kas mina otsin asjatult tõelist armastust... Äkki tõesti pole olemas tõelist armastust... Kui mõelda juba kirjakestele, mida ma aeg - ajalt saan meestelt, siis jah lootust kaob... On mingi lollakas sexinälg ja...
Ei taha sellele mõeldagi.
Kahju, et raamatut VAIKIJATE HÄÄLED 2 ei müüa lihtsalt raamatupoodides. Olen veendunud, et paljud ei saagi kunagi sellest raamatust teada. Mitte ei mäleta, kuidas oli VAIKIJATE HÄÄLTE 1 - ga. Vist sama lugu, et müüki ei läinudki.
Ja mina olen oma raamatu välja andnud, kuid kellele - ei tule meelde. :s Hakkasin Sandrale näitama - palusin tal riiulis võtta, kuid mida polnd, oli raamat. Küll nuputan välja, kellelt tagasi küsin.
Täna on veel ajalooline päev! Kaks inimest pakkuvad end isiklikuks abistajaks. Loodetavasti mõlemad on toredad noored inimesed :)
3 kommentaari:
Kust neid raamatuid siis saab kui müüki ei lähe? Ma oleksin huvitatud küll.
Ahjaa, pidin ikka õnne soovima ka nii ilusa numbri puhul! Mul sai paar päeva tagasi pool sellest ehk 500 postitust. Kui on, millest kirjutada, kirjuta aga edasi!
Üks võimalus on raamatukogust. Soovitan kindlasti lugeda!~
Võin ka omaenda raamat sulle lugeda anda - niikuinii satun veel ja veel Tallinna :)
Täh :) Küllap on millest kirjutada ja kui lugejat / lugejaid on... ;)
Postita kommentaar