Täna sai 2 kuud, kui papa läks haigla...
Täna ütles mamma, et papa oli talle öelnud: ta tahab niikaua Tiiaga olla, kui võimalik ja jaksab olla, saatuse tahtel on ta nii vähe saanud Tiiaga olla, et haigla ei lähe, sest mis kasu on temast, kui jääb hooldamisele... ta tahab ja usub, et Tiia saaks/saab ISE hakkama...
Natu kurb.
Siiski mõni lahtine küsimus sai mulle selgemaks. Mõistvamaks. Kuigi aimasin neid väiteid teadmata, et väiteid ongi niisuguste vastustega nagu aimasin... Mul oli kergem vastupidada, kui aimasin sedasi...
Hetkel on päris kerge ja hea.
Ma ei valetanudki iseendale.
Võimalik, et papa suurim (viimane) elusoov läkski ainsana hästi täide. Ta oligi maksimaalselt viimse jõuraasuni minuga ning küllap nägi ka viimase minutini kodus, et saangi hakkama... :)
Ainult, et alkoholi sõltuvus segas papat endki - nüüd ma usun sedagi.
Ta elas sissepoole.
Kui palju me üleüldse tunneme teiste hingede sügavaid põhju?
See on küsimuste küsimus.
Või kui palju me julgeme üksteistele öelda ja näidata, kuidas hoolime üksteistest?
Seegi on küsimuste küsimus.
Olen ennemgi mõelnud ja tundnud, et elamine ja olemine on pealiskaudne.
Mina küll ei julge sagedasti omaendagi hingepõhja piiluda kartes, et seal on miski, mida mina ei tahagi teada. Nii head kui ka halba. Nii on kergem ja parem iseenda ja teiste inimestega hakkama saata.
Ausalt öeldes, on lihtsam näha ja tunta negatiivsust.
Ja lihtsam kuhugile pageda millegi eest. Pagemiskohta jõudes tajuda aga, et ka see pole see ju, mida igatsen. Ei saagi olla. Sest oma (hinge)varju eest ei saagi põgeneda ega temast üle hüpata.
Nii lihtne see pealiskaudne elamine ja olemine ongi.
Ollakse rahul.
Kuigi teatakse, et pealiskaudsus ja pagemine ei ole ausad ega avameelsed iseendagi suhtes.
Ma ei usu, et inimene suudaks kõiki tundeid välja öelda ja väljendada. On suhteliselt ebareaalne see. Juba sellepärast, et ollakse enda suhtes ebaaus pagedes enda eest. Kuidas siis veel olla siiras ja avameelne teiste silmis?
Ja kui kaua peaks inimesega koos olema, kui saaks öelda "olen temaga olnud ja elanud piisavalt kaua, et tunnen teda läbi lõhki ja lahkuda..."
Igas mõttes.
Või lõpeb enne oma jaks ja algab pagemine, mis viibki elu edasi... :)
Muideks, on ju üli raske öelda iseendale "MA ARMASTAN SIND", hoopis kergem on öelda "ma vihkan sind" - võib - olla sellepärastki on maailmas nii palju kurjust...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar