Jaa... ei... jaa... ei...

Ma lähen projektijuhina hulluks - rahastaja ei ole veel lepingut saatnud, kuigi ise olen selle allkirjastanud, ega raha üle kandnud... Täna kukkusid maksetähtajad - ja mul lihtsalt pole millega tasuda. Oleks isiklikud maksetähtajad, siis hea küll... aga seekord on lugulaul teine...
Niiviisi on väga ebameeldiv tööd teha. Veel koostööd teha.
Olen siit - sealt kuulnud aeg - ajalt, et nende tööstiil on selline. Mitte suhelda. Mitte raha üle kanda. Jne.
Huvitav, mis siis saab, kui mina ei esita tähtajaks lõpp aruande? Ja ma ei saakski aruannet esitada, kuna arved ja töötasud maksmata...

Andeks, kuid mina ei soovi enam lollina projektijuht olla. Tõesti ei soovi iial enam.
Mulle meeldib tegelikult juhi loov roll. Kuid kui on segav faktor - näiteks lubatud raha puudumine, siis andke andeks, ei ole võimalik projektijuhina hästi töötada.

Kui hommegi on sama seis projektiasjus, siis lähen hulluks.

Põltsamaal lülitasin sellest projekti probleemist välja.
Põltsamaal oli ILUS ja rahulik. Käisime Lauraga laupäeval lõunaajal Lossi hoovis jalutamas. Kuna igatsesime mõlemad veidi üksi jäämist, siis jalutasin hoovis üksinda ja nautisin väikest olemist suure ajaloo lossi kõrval :)
Põltsamaa oli valgeid tulpe täis - imeilus :)
Ainult Hullavas Naise pubis on kummalised seltskonnad või lihtsalt mina/meie oskame alati siis lõunale sööma minna, kui seal on kummaline seltskond, kelle kõrvad püüavad kinni... Seekord rääkis purjus noor isa, kel oli vist sünna, oma 1,5 aastase lapsega ropult - enda meelest ta naljatas normaalselt. Minul ja Laural jäi hing kinni - kas sedasi kasvatame lapsi viisakateks... Kurb hakkas.
Psühhodraama koolitus oli kolmas kord ning minu jaoks hea. Laupäeva õhtul kogunisti laulsin teistega kaasa :) Minu puhul peaks tegema siinkohal kuskile punase risti - tavaliselt ma EI julge kaasa laulda :)

Olin veel umbes kolmveerand tundi Tartus keset Rüütli tänavat üksinda. Jõin jäätisekokteili CATWALK´is. Oli lihtsalt vaja, Laura ja Krista vahetamise aeg pisut ei klappinud... KUID hoopis suurem mõnu oli see tegelikult mulle. Saan väga vähe linnas ise omaette olla ning iga seesugune üksinda olek rahva sees on nauditav.
On olnud periood, väga pikk periood, kus ma ei julgenudki paanikas linnas üksi jääda kaheks hetkeks. Üheks hetkeks jäin veel kuidagi. Ma ei öelnud seda kellegile. Paanika oli minu sügavuses...
Nüüd aga vahel kogunisti igatsen ja soovin linnaski üksinda olemist. Oma mõtetega. Oma piilumistega. Ja nii edasi. See on teistsugune üksi olemine kui kodus...

Täna päev kodus.
Mõtted on olnud ennekõike projektil.
Õhtu oli siiski iseenda jaoks. Pisut - pisut. Abiks Sandra.