Eile ja täna ei olnud mul ja üleüldse siin Kaagveres järjekordselt interneti. Tegelikult jube segav, ei saanud asju ajada. Oleme ausalt, internetis on võimalik asju ajada - vähemasti mul. Ja igav oli ka.
Homsest teisipäevani olen praktiliselt üksinda st abistajata. Aeg - ajalt käib keegi hetkeks küll, aga siiski pean ise toime tulema... Ei, see pole ju midagi enneolematult. Võib - olla psühhiliselt on see raskemgi, kui füüsiliselt...
Pole hullu!
Elu on hea ja ilus!
Olen tähelepanud, et soovin nüüd koju tagasi nii ruttu kui võimalik minnes kuhugile.
Eile kohvitades mõtlesin, et isikliku abistaja teenustki ei pane kõiki iseseisvalt elama, kui inimesel endal puudub igasugune tahe iseseisev olla. KUI mina ootaksin ideaalset IAT-t, mis oleks mul võtta 24 tundi ööpäevas, siis arvatavasti sattuksin õigepea hooldekodusse. KUI ma ei oleks rahul iseenda voodi tegemisega näiteks, mis võtab tund päevas - see on aastaid nii olnud. Muidugi on mul hea meel, kui isiklik abistaja teeb õhtul minutiga voodi magama minemiseks valmis. Samas ei jää mul linade vahel magamata, kui pean õhtul tegema ise asemet pooltundi minuti asemel. Saan aru, et mitte kõik erivajadustega inimesed ei saa ühte koma teist teha ka poole tunniga, kelle võimalus ongi iseseisvuseks isiklik abistaja, KUID kas IAT ei ole siiski mingil viisil varjatud õpitud abitus...
Täna käisin linnas. Tegin investeerimise tehingu. Seda ei oleks ma iial uskunud, kui ma poleks ära teinud...
3 kommentaari:
Ma ei arva, et IAT õpitud abitus oleks, kui IA teeb just seda, mida inimene tõesti ise ei saa ja muuga püüab ise toime tulla.
Sinu puhul tundub, et vajad abistajat põhiliselt kodunt välja pääsemiseks (ma küll ei kujuta ette, kuidas see ratastool trepist sõidab), ülejäänud aja on rohkem seltskonna mõttes.
Muidugi, mulle meeldiks ka, kui toit ise valmis saaks, nõud puhtaks ja tuba korda, aga see on vist juba laiskus ja mugavus :P
Olen tegelikult AASTAID sama mõelnud !
Ma ei tahtnud öelda, et IAT on üldine õpitud abitus... See on ju sama lugulaul, KUI kodus vanemad on eluaeg rääkinud, et sa ei saa kõrval abita hakkama - kust siis inimene saabki teada, mida ta suudab või ei suuda... Nii ta usubki, et ta ei suuda midagi... Nii ta oskabki teiste abiga olla, kuigi käske jagab... Ka see on raske iseseisvuse ülesanne teada kuidas mida käskida/paluda abistajal teha. See pole tõesti õpitud abitus.
On inimesi, kes tõesti ei suuda. Füüsiliselt. Kes vajavad kõrvalabi.
On inimesi, kes suudaks füüsiliselt ise palju rohkem...
Kindlasti on mu unistus iga päev end pesta - seda ma ei saa teha. Aga kui abistaja on vaid seltskonna mõttes - siis on küll miskit viltu. Seltskond on sõbrad ja head tuttavad. :) Loomulikult töösuhtes peab olema abistajaga väga hea suhtlemine ja mõistmine - muidu töö lihtsalt ei laabuks :)
Muide, KUI oleksin rikkas, võtaksin ehk teenijanna kodumajja. Isiklik abistaja jääks vaid mulle... AINULT, igav hakkaks mul :) ;) :P
Arvan, et sul hakkaks ka igav, kukupai :D
Postita kommentaar