Pärnu...

Tänasest pühapäevani olen kõike kiuste Pärnus.

Hoidke pöidlaid, et mul ikka enam - vähem hästi läheb !

Teie olge vahvad ja vaprad!

Pilte Kadriorust

Bussiaegu uurimas.

Kadrioru päikesekellas minu tähtkuju KALAD

Kristiga.

Selja taga 3 väikest sõpra

Mõisapreilid :)

Jälle Kadriorus

Kastani ilu

Seebiooper ehk tänavapäeva unejutud

Mis siis täna blogida unejutuks? Tean, et mõnigi tüdruk loeb mu blogimisi enne und.

Tänane seebiooperivaatus kuulub suuresti ainult mulle.

OHE...

Närveerin nädala teise poole pärast. On mõned ummikud ees, mida pean homse päeva jooksul ületama...

Mäletate, et hiljuti kirjutasin video - õppefilmi unelmsoovist. :) Uskuge, jagatud ja üles kirjutatud unistustel on kombeks kummalisel kombel täide minna. :) Nimelt just täna õhtul "Kuumas tassis" sain teada, et üks noor inimene on mõelnud juba mõni aeg mind filmida, kuid ei julgetud mulle rääkida. Sest teati, et mulle "Ratastoolitantsus" ise ei meeldi endale ning arvati seetõttu, et keeldun...

Kui ma nüüd see nädala elama jään - kuhu ma ikka pääsen elamise eest - siis võib - olla suvel saabki olema suuuur filmimine !

Kui Tallinnas käisin...

... siis käisin KUMUs. See on uuema aja lööklause kohviku ja loomaaia asemel. Aga ma käisin ikka PÄRISELT ära - esimest korda KUMUs. Küll ma olin ikka kultuurne. Tegelikult tänu Kristile, kes kultuuriprogrammi välja pakkus:). Jube ägelahe oli. Loodan, et homme näete fotosüüdistusi ka - mõnda mõisapreilit Kadrioru pargis:)

Väga hea, et reedel minemata ei jätnud. Kuigi reedene päev oli täiega s... päev. Täitsa tõsiselt kohe. Tavaliselt ma ei ropenda. Aga selle kohta pole tõesti muud öelda. 3 mööda uudist. Mõned jäägu saladuseks. Küll ma hakkama saan, kui seni saadud. Aga digi-tv'd mul ikka veel ei ole, sest Starmani onu nõudis ühistu kirjalikku luba pööningule kolama minna. Öelnud siis KOHE, et sellist asja vaja. Aga onu väitis, et ju siis mina ei olla aru saanud, kui sellest räägiti. Üleüldse vaatas onu mind sellise näoga, et jalust vigane ja peast segane... Pärast oli meil Sandraga hästi lõbus. (Tegelikult on mul Starmaniga seni küll positiivsed kogemused olnud - ju oli tegu ealiste iseärasustega ka). Töömehel oli näe raskusi arusaamisega, et puudega inimene on inimene. Aga kui ma alla kirjutasin - põhimõtteliselt ise, siis tõmbas küll hästi tagasi. Enda meelest kuulsin, et ta pomises midagi stiilis, et "ahaa, nii saab siis ka". Ehk oli inimese jaoks uus elukogemus:P

Ja tänane Tartu bussijuht ütles Sandrale, kui Sandra Tartus mulle vastu tuli, et muidu aitaks küll, kui ma mees oleks - et naine ei luba võõrast naisterahvast sülle võtta ! Muidu oli ta tõeliselt kihvt bussijuht. Ja reedene bussijuht ei aidanud küll, aga tegi mulle silma:) Huvitav, kas naine SEDA lubab:P

Elutempo...

Homme õhtul sõidan Tallinna. Kohviku ja loomaaeda - kutsuti lhtsalt külla :) Juba mõned nädalad tagasi.

Järgmine nädal on ka minu jaoks pöörane :) Usutavasti 4 pikka päeva Pärnus. Psühhodraama konverentsil. Moreno päevad.
Vahele peab mahtuma raamatupidamise koolitus, mtü LEEPÜ majandusaruande ning projekti lõpparuande tegemine ja maalimiskunstiasjad - see tuleb ju hullult pöörane nädal.

Natuke muretsen, kas suudan sellise tempoga kaasa sammuda.
On muresid ja probleeme, mida tean vaid ise.
Närveerimisi on rohkem kui vaja...

Homme saan digi tv ka!!! Mul läks lihtsalt hing täis, et sügisest saadik ei näe normaalselt telerit, virvendab ja kahiseb. Kanal2 ei näe üldse... Ma ei jõudnud enam rääkida, et ÄKKI on kellelgi aega antenni katusele viia... Nii leidsin/leidsime sõbrannaga, et firma on kõige otstarbekam, missest et maksab rohkem... Eks näe, kas hakkan normaalselt taas telerit nägema!

Elutempo on hull.
See sunnib mindki aina rohkem iseendale mõtlema.
Ja see paneb mind kartma, kui seesugune ego - hetk peakski saabuma, et sorry - mul ei jää mahti kellelegi teisele kui iseendale ... oleks salalik väärtustehinnangute lõpp...

Selle teema üle blogin varsti pikemalt.
Praegu lähen Victori kaissu. :)

Vaba naine vabal maal

Eile tajusin tegelt esimest korda, et olen nüüd vaba naine vabal maal - võin tulla ja minna, millal iganes ise tahan, kasvõi poole öö ajal;), pruukimata kellelegi aru anda, kuhu-mix-kellega-kauaks. Just nii ma eile õhtul tegingi. Sõitsin linna, nautisin kevadööd.

ANDEKS, kuulujutt!!!

Kuulsin täna kuulujuttu - MINA ELAN NÜÜD VANADEKODUS!!! Kuid kus - seda EI teada.
Päris hea. :D
Sain isegi nüüd teada, kus nüüd elan :P :P :P

Andeks,
kuid kurvaks teeb tõesti.

Ühe inimese surm ja minuga on niisiis kõik paika pandud: "AGA Tiia ei saa ju üksi nüüd hakkama..."

Ja mina panin veel oma pulmaajagi juba paberile kirja, mis sest et puudub üks pisiasjakene - nimelt peika :D :D :D :P :P :P
Üks moment tajusin, et olen siiski veel NOOR naine, kes saabki kõigega hakkama.
Muredest lihtsalt tuleb välja rabeleda.

Pool ilusat elu on kindlasti veel ees!
Kindlasti omas kodus!

Täna 18. mail

Täna sai papa ärasaatmispäevast kuu. Naljakas, tundub nii kaua aega möödas olevat ja siiski nii hiljuti nagu eile... Ärasaatmis pilte ma ei suuda vaadata... veel...
Mõni hetk on tunne, et ta otsib ikka veel köögis oma tooli taga :) Õhtuti eriti. Panin ta tooli praegu taha tuppa. Ei, ma ei hakka sellepärast lolliks minema - olge mureta :) Lihtsalt usun, et mu toas toimetavad vaimud ja las nad toimetavad seni, kuni mulle liiga ei tee.
Vaimud on siin olnud 18 aastat. Vähemasti üks. Tean sellepärast, et on juhtunud vahel seletamatuid asju - näiteks on sõna otseses mõttes LENNANUD lusikad lusikahoidjast põrandale. Uskuge või ärge uskuge!!!
Oli aeg, kus vaim mängis öösiti uksekellaga :) Praegu ei ole mu rohelisel uksel kella - seega see mängimine on tal ära jäänud :)
Mina püüan neist mitte välja teha. Arvan, et mahun vaimudega ilusti elamisse :)

Saan ilusti hakkama. Tunnetan pisut küll, et siiski on mulle liiga palju asju ette - taha ära tehtud. Sest kui poleks, saaksin mõne pisiasjaga praegu hoopis paremini hakkama. Kuid pole hullu, küll nuputan viise, kuidas näiteks määrida KIIREMINI võid leivale :) St kuidas hoida korralikult nuga varvaste vahel.
Seda räägib nüüd 41 aastane naine, kes ON elus kõike teinud :D

Mu mõtetes on kummaline, kuid ehk vajalik idee. Kunagi võiks teha video-õppefilmi, kuidas Eestiski on võimalik toime tulla just pisut - pisut teistmoodi. Just minu näide najal. Võib - olla aitaks vanematel puudega lapsi kasvatada, neid julgustada, mitte keelde/käske välja mõelda. On olnud minulgi keelud/käsud, mis praegu annavad end tunda. Päris tõsiselt. Tean, et mõnigi inimene on minult julgus saanud OLLA ISE ja ISESEISEV. See on minule vaid RÕÕMUKS. Kuid olen veendunud, et paljud mu sõbradki ei kujuta ette, kuidas mina ikka kodus üksi hakkama saan... Ehk saaks filmist ükski inimene rohkem julgust kui mul ongi iseseisvaks elamiseks...
"Ratastoolitants" on, kuid see pole enam päris see... Mulle on tundunud "Ratastoolitantsus" alati mina ise suhteliselt võlts...

Täna 30 aastat tagasi sündis mu väikevend. Õues oli siis midagi 27 kraadi sooja... ning mina 11 aastasena õnnelik... Jällegi üks päev, mis EI unune...

Naabrimammi tõi tasakesi sõnagi lausumata esikulauale nartsisse. Enne kui jõudsin joosta esiku - oli mammi juba läinud.
Nartsissid on nüüd laual imeilusad :)

End unustades

Jäin ühte portaali õhtuks lobisema. Mulle oli vaja lõõgastust. Teised lähevad näiteks kohtama või siis ööklubisse - mina oleksin täna sinna läinud. Oleksin olnud rahva seas ja mitte kellelegi iseend tutvustanud. Lihtsalt tantsinud.
Suurte inimeste portaalis oli mul hea lõõgastav suhelda seni, kuni mitmed hakkasid minu pilte nurruma - ma nimelt olen pildita.
Täpselt Tootsi lugu: vaatan õuntelt, kas ütlen nime...
Jumala eest, kas pilt internetis ütleb tõesti hetkega kõik olulise naise/mehe kohta? Minu meelest küll mitte.
Mul on kaks võimalust, kas riputada üles sexikas pilt ratastooliga või ratastoolita.
Mõlemal juhul olen mina ju MINA. Minu suhtlemisoskus ei vähene ega suurene, kui olen igas portaalis pildiga ja õige nimega, ma ei muutu paremaks ega halvemaks...
Ööklubis on vastupidi, kõik ei tule suhtlema, kuigi näevad mu välimust - ja see ongi hea. Saab vabalt lõõgastuda
ning
iseend unustada.

Niikuinii suhtlema jäävad need, kes näevad üksteise hinge sisse. Või kui ei jäägi suhtlema, siis suudavad jätta helgeid hetki ühest ainsat kohtumisest, mis panevad kunagi taaskord end unustades naeratama. :)

Rababerikissellist konjakini...

Päev, esimene päev päris üksinda... Mõtlesin küll, et psüühiliselt raske, aga koguaeg tegelesin millegagi. Kogunisti maalisin üle mitme - mitme aja :)
Ma kohe TAHAN jälle maalida :)
See oli vist hea, et kuulasin Jäppet raskel ajal, et "ära sunni maalima". Küllap oleksin tahtmise ära maalinud... või ei oleks ka... Igatahes nüüd TAHAN värvidega tööd teha. Nädalaid põrnitsesin poole olevaid maale ning absoluutselt ei tahtnud midagi nokitseda.

Siis meenus, et külmikus on rababerkissell. Mamma eile tõi. Rababerikissell on iga kevadine jook/söök. Praeguseks hetkeks olen end lõhki kissellist - saiast puginud :D Kevademaik suus :D Kuigi õues küüüülm.
Muide, teile kõikidele üks koduülesanne. Kes nuputab lahenduse välja, kuidas ma saan akent ISE lahti - kinni, saab konjaki :) Aga päriselt tõsiselt ka, kuidas saan JALAGA akent lahti ja päris kinni, mitte praokile jätta. Mu loll mõistus ei mõelnud akende tellimisajal, et vähemasti üks aken peaks olema kuidagi eritellimus! Tagatoaaken veel vana, kuid see aasta selle akna vahetamine ei tule mul rahaliselt kõne allagi. Niisiis, akna avamise/sulgemise lahendus peaks olema koheselt. Ma ei taha ometi lämbe suveilmaga umbses toas istuda :D
Olen sellele mõelnud loomulikult varemgi.
Nüüd on lahenduse järgi karjuv vajadus.

Konjak jääks kellegile isiklikult. Mina ei joo temaga seltsis sel lihtsal põhjusel, et ma EI ole iial konjakit joonud :D :D :D Olen veendunud, et EI ole hea jook :P

2 päeva + 4 päeva vist

Eile ja täna ei olnud mul ja üleüldse siin Kaagveres järjekordselt interneti. Tegelikult jube segav, ei saanud asju ajada. Oleme ausalt, internetis on võimalik asju ajada - vähemasti mul. Ja igav oli ka.

Homsest teisipäevani olen praktiliselt üksinda st abistajata. Aeg - ajalt käib keegi hetkeks küll, aga siiski pean ise toime tulema... Ei, see pole ju midagi enneolematult. Võib - olla psühhiliselt on see raskemgi, kui füüsiliselt...
Pole hullu!
Elu on hea ja ilus!
Olen tähelepanud, et soovin nüüd koju tagasi nii ruttu kui võimalik minnes kuhugile.
Eile kohvitades mõtlesin, et isikliku abistaja teenustki ei pane kõiki iseseisvalt elama, kui inimesel endal puudub igasugune tahe iseseisev olla. KUI mina ootaksin ideaalset IAT-t, mis oleks mul võtta 24 tundi ööpäevas, siis arvatavasti sattuksin õigepea hooldekodusse. KUI ma ei oleks rahul iseenda voodi tegemisega näiteks, mis võtab tund päevas - see on aastaid nii olnud. Muidugi on mul hea meel, kui isiklik abistaja teeb õhtul minutiga voodi magama minemiseks valmis. Samas ei jää mul linade vahel magamata, kui pean õhtul tegema ise asemet pooltundi minuti asemel. Saan aru, et mitte kõik erivajadustega inimesed ei saa ühte koma teist teha ka poole tunniga, kelle võimalus ongi iseseisvuseks isiklik abistaja, KUID kas IAT ei ole siiski mingil viisil varjatud õpitud abitus...

Täna käisin linnas. Tegin investeerimise tehingu. Seda ei oleks ma iial uskunud, kui ma poleks ära teinud...

Mitte midagi erilist...

... ei juhtunud täna.

Juustusupipüree tuli maistev. Elus esimest korda keetsin juustusuppi. Tegelikult tegema ahvatles Sandra :) Suveks võib juustusupipüree külm suppki :)

Mul on siiralt kahju, et mina ei ole näinud filmi Magnus. Ma ei oska filmi ega kohtuotsust kommentaarida. Kuid kas näiteks kollane ajakirjandus ei tee tihti inimestele liiga? See on sama küsimus ning veel konkreetsete nimedega...
Muideks, ma tean mõnd laulugi, mis on pühendatud ühele inimesele - avalikkus seda aga ei teagi...
See selleks.
Olen mõelnud palju enesetappudele. Huvitav on arusaamine aasta algusest, et enesetapp on julge inimese enda valik, kes selle teeb. Küllap peaks enne nägema probleeme, mis inimesel on... Mitte pärast arutama, miks... Ütlen ausalt olen isegi soovinud, siiralt soovinud enneaega surra - tookord ma ei näinud teisi väljapääsu. Ma ei mõelnud lähedastele. Tahtsin mõistmist. Seda ei olnud. Samas olid mu kõrval mu sõbrad...
Mina olen ka julge, sest tegin oma valiku - siiski ELU :)

Jaa... ei... jaa... ei...

Ma lähen projektijuhina hulluks - rahastaja ei ole veel lepingut saatnud, kuigi ise olen selle allkirjastanud, ega raha üle kandnud... Täna kukkusid maksetähtajad - ja mul lihtsalt pole millega tasuda. Oleks isiklikud maksetähtajad, siis hea küll... aga seekord on lugulaul teine...
Niiviisi on väga ebameeldiv tööd teha. Veel koostööd teha.
Olen siit - sealt kuulnud aeg - ajalt, et nende tööstiil on selline. Mitte suhelda. Mitte raha üle kanda. Jne.
Huvitav, mis siis saab, kui mina ei esita tähtajaks lõpp aruande? Ja ma ei saakski aruannet esitada, kuna arved ja töötasud maksmata...

Andeks, kuid mina ei soovi enam lollina projektijuht olla. Tõesti ei soovi iial enam.
Mulle meeldib tegelikult juhi loov roll. Kuid kui on segav faktor - näiteks lubatud raha puudumine, siis andke andeks, ei ole võimalik projektijuhina hästi töötada.

Kui hommegi on sama seis projektiasjus, siis lähen hulluks.

Põltsamaal lülitasin sellest projekti probleemist välja.
Põltsamaal oli ILUS ja rahulik. Käisime Lauraga laupäeval lõunaajal Lossi hoovis jalutamas. Kuna igatsesime mõlemad veidi üksi jäämist, siis jalutasin hoovis üksinda ja nautisin väikest olemist suure ajaloo lossi kõrval :)
Põltsamaa oli valgeid tulpe täis - imeilus :)
Ainult Hullavas Naise pubis on kummalised seltskonnad või lihtsalt mina/meie oskame alati siis lõunale sööma minna, kui seal on kummaline seltskond, kelle kõrvad püüavad kinni... Seekord rääkis purjus noor isa, kel oli vist sünna, oma 1,5 aastase lapsega ropult - enda meelest ta naljatas normaalselt. Minul ja Laural jäi hing kinni - kas sedasi kasvatame lapsi viisakateks... Kurb hakkas.
Psühhodraama koolitus oli kolmas kord ning minu jaoks hea. Laupäeva õhtul kogunisti laulsin teistega kaasa :) Minu puhul peaks tegema siinkohal kuskile punase risti - tavaliselt ma EI julge kaasa laulda :)

Olin veel umbes kolmveerand tundi Tartus keset Rüütli tänavat üksinda. Jõin jäätisekokteili CATWALK´is. Oli lihtsalt vaja, Laura ja Krista vahetamise aeg pisut ei klappinud... KUID hoopis suurem mõnu oli see tegelikult mulle. Saan väga vähe linnas ise omaette olla ning iga seesugune üksinda olek rahva sees on nauditav.
On olnud periood, väga pikk periood, kus ma ei julgenudki paanikas linnas üksi jääda kaheks hetkeks. Üheks hetkeks jäin veel kuidagi. Ma ei öelnud seda kellegile. Paanika oli minu sügavuses...
Nüüd aga vahel kogunisti igatsen ja soovin linnaski üksinda olemist. Oma mõtetega. Oma piilumistega. Ja nii edasi. See on teistsugune üksi olemine kui kodus...

Täna päev kodus.
Mõtted on olnud ennekõike projektil.
Õhtu oli siiski iseenda jaoks. Pisut - pisut. Abiks Sandra.

On rõõme teha EMMEDEPÄEVA(DE)LGI

Kohtusime täna üle mitme nädala mammaga. Mu omas kodus :) Tähendab, mamma käib mu lilli kastmas, kuid mind ju ei ole igal hetkel kodus. Nii me siis käimegi teineteisest mööda :):):) Siiski on olnud hea lugeda sedelikest: "Panin ka piima igaks juhuks!" Mina ei joo piima ju, kuid majapidamises vist piimata vist ometi ei saa. Nüüd läheb mul nädalas vaevalt no umbes poolliitrit piima, kuid mamma jookseb ikka suure piimanõuga üles. See on ARMAS!
Mamma on olnud ikka ja alati ARMAS!
Kommid, mis kinkisin emadepäevaks, jätsid mamma minu lauale, et tulles oleks hea võtta. KUI mina komme enne ära ei söö :) Ahvatlevad ju! Tegelikult asi pole üleüldse kommides. Rõõm, et minu kojugi tuleb mamma nagu koju ning ta on mulle maailma parim mamma :)
Saan olla õnneseen - mul on võimalus tunda ema - rõõmu - mure - tunnet :)

Soovin kõikidele HEAD JA RÕÕMSAT EMADEPÄEVA pühapäeval!

Lähen nädalavahetuseks jällegi psühhodraama koolituse Põltsamaal. Olen taas põnevil ja ärevil!

:)

Suutsin vaid osa geeniuste pilte riputada kodukale. Homme jätkan.

Täna vaikne päev. Isegi ei helistatud ega saadetud ühtegi sõnumid. Kuid siiski oli suhteliselt töine päev.
Õhtul toimetasin Sandra abiga.
Usun, et füüsiliselt saaksin kogunisti hakkama a´la mingi kolm päeva, aga nagu olen siiani toonitanud, et ma ei suuda mitu päeva omaette olla, muust maailmast ära lõigatuna. Inimene ei ole loodud üksi olema :)

Ahjah, ühte/kahte uut tüdrukut isiklikuks abistajaks on suveks tõesti veel vaja. Kordan veelkord seda siingi. Siis saaksin omad suveunistused teoks teha :)

Laupäeva hommikul kuulsin muideks kägu - hoole kägu.
Niisiis tuleb ehk hoolikas aeg :)

Lugesin kukupai blogimist reklaamidest.
Eile sain kosmeetika juubelikingistuste kataloogi. Naljakas on see, et ma olevat nende klient st tänasid mind nimeliselt, et olen olnud aasta nende - sõber. Nüüd sain isegi sellest teada!!!!! Kingitusi ju on, kuid tellima peab ka, et kingitusi kätte saada... Vaatasin kaupu küll, kuid ei telli midagi.
Ja siiski ikka ja jälle läheb meie kaardikampaaniale, miks ikkagi meie maalimisühingu ümber nii suur kära...

Kodus...

Sain alles täna koju. Pärast koolitust. Eilsest on mul kadunud taas Helena - ja ausalt öeldes muretsen tema pärast ka. Kuigi ma oletan üht asja - ja see on HEA, kui oletus täpi läheks. Täna oli tööl abistajana Sandra ja minul/meil oli mõnusalt hea päev :)

Minu õnnetu ratastool, mille ratas on kadunult ikka jätkuvalt ex isikliku abistaja Diana käes, on ometi lõpuks korras. Pidin maksma 150 kr ratta eest. Kuid lõpp ju hea! Päris lõpp see siiski ei ole veel... Käisin täna ITAKis ratastoolil järel, kuid oh mõistust - jalatoed olid ununenud viies keldrisse ja läbi linna ikka ei sõita jalad üleval taevast. Nii helistasin taas Kristale ja palusin taas abi. Homme ehk saab ratastool autoga koju :)

Kell on tiksunud üle südaöö.
Kuu aega tagasi oli viimane öö papaga... Öö, millele ei taha tagasi mõelda...
Kuu on tegelikult tohutu kiirusega lennanud. See on nii. Mõni hetk tundub see aeg olnud terve igavik, mõni hetk tundub see nagu eilne päev.
Ma ei teagi, kumb tunne on parem.
Tean, et elu läheb edasi. Mina elan täpselt nii nagu suudan ja soovin. Võib - olla on soovunelmaid, mis nüüd kergivad minus veel rohkem üles.
Kindlasti aitas sellele kaasa olnud koolitus ning Kaupo ja Maarja. Eelkõige mina ise :)

Mõned pildid geeniustest

Projektijuht ja tema isiklik abistaja Sandra ;) :)

Pühapäev. Geeniuste grupp.

Mul on kurb meel, et ei teinud grupikat laupäeval, sest enne koolituse lõppu

pidid lahkuma mõned geeniused...

"Peasüüdlased",

kellega geniaalne koolitus toimus :)
Mina Kaupo ja Maarjaga

Minu selja taga võimas MINU geniaalsuse sümbol puuna

Usun, et homme riputan enamus pilte oma kodukale - palun vaadake geniaalseid hetki.

G nagu Geenius

Selja taga on geniaalne koolitus. Usun, et koolitus õnnestus, kuigi väikesi näpukaid/varbakaid oli. Aga lõppkokkuvõttes oli see ehk heagi, sest nii sündisid geniaalsed mõtted:) Grupp oli ikka ja jälle vaimustunud, Waide motell saab iga korraga kodusemaks. Meie särasime, ja päikegi säras taevas. Nüüd on vaja veel lõpparuanne teha, ja uutele geniaalsetele ideedele ruumi anda.

Muide, kõik me oleme sünnimomendil geniaalsed. Tuleb lihtsalt endale seda tunnistada, ja nii lihtne ongi geniaalne olla.

Pilte näete äkki homme:)

Ärevuses...

Peaksin vist puhkama heitma. Homme ja ülehomme tööpäevad. Koolitus. Waides.
Päh-päh, seekord pole ma enda ettevalmistusega üldse rahul. Olen olnud all pool oma taseme. Alles nüüd saan tööhoo sisse...
Kahetsen, et printrimismusikesel pole värvi ostnud - midagi ei saa ise siin printrida. See häirib ka mind...
Kuid läheb nii koolitus nagu läheb!

Täna ei viitsinud ööseks linnagi minna. Õigemini bussiajad ei klappinud täna üldse mitte minul ega Helenal. Nii palju oli teha! Ja kui oleks hakkanud kiirustama, poleks olnud nauding iseenda korda tegemisega. Mul oli vist nii hea olla, et täna õnnestus küünte lakkiminegi väga sujuvalt. :) Sõrmed olid Helena käes täiesti vabalt. Helena imestas lausa, mis minuga lahti on :)
Noo, see ongi normaalne elu - olu, kui saaksin alati niimoodi teha nagu seekord - abistaja läheb õhtu, tuleb varahommikul tagasi.

Käisin jalgupidi Emajõeski. :D Mai alguses pole ma iial jõevees sulistanud. Näitasin Helenale Kaagvere vaatamisväärtusi lõpuks. Tuulutada tahtsin pisut end!!!

Head nädalavahetust kõikidele!

Paanika - muidu hästi

Eile käisin juuksuris. Külli juures. Teooria järgi poleks olnud võimalik minna, sest sain teada viimasel minutil, et abistaja ei saa siiski tulla. Praktiliselt aga õnnestus taaskord sõbrannasid paluda ning Krista (sõidutas mind kohale Kapitali majja) ja Karin tulidki mulle appi. Juuksuriseg oli mul kinni pandud juba eelmine nädal.
Külli minu üllatuseks ei olnudki 30 aastaga unustanud, kuidas mind abistada :) :) :) See oli/on imehea tunne! Seda enam, et olla ilusalongis üksinda ja tunda turvatunnet, et polegi mingeid takistusi, et saan hakkama ka abistajata isegi juuksuri pesutooli minnes :D
Külli on ju minu lapsepõlve sõbranna.
Aga olen nüüd palju heledam ja triibulisem, kui ennem ;) Soovisin küll kohe blondiks (tõsiselt) :P , kuid Külli kartis mu juuste pärast - olen poe värvidega juuksed rikkunud, kuigi ma ei ole ligi aasta kodus juukseid värvinud. Edaspidi värvime aina heledamaks, kuni olengi linalakk :D :D :D

Karini ja Maarjaga volbertasime :) Mõnus volbriöö oli.

Täna sain lõpuks koju. Igatsesin juba kodu!

Laupäeval toimub geniaalne koolitus. Mul on pooled ettevalmistused tegemata. Kuidagi väga laiali olen olnud ning teinud ka apsakaid, mida ma ei oleks tohtinud lubada... Täna oli/on paanika, et ei jõuagi midagi HÄSTI tehtud...