Olen taas omas mullis :)

Püüan üle pika aja pikalt blogida.

Eilsest olen üksinda. Muidu oli öösiti keegi minu juures. Lihtsalt ei lubatud mul üksinda jääda. Ehk oleks eilegi keegi tulnud, kuid ma ise ei andnud märku, et vajan seltsi. Ükskord ju pean üksinda jääma - mida varem, seda parem. Arvan ma.
Eile oli õhtul siin abistaja Sandra. Tegin Sandraga koduseid toimetusi. Süüagi :) Oo, söögi tegemine meeldib mulle :)
Ja mulle tõi jõuluvana mikrolaineahju üleeile :) Päriselt ka :) Jällegi eksis uksega - viis kinki Krista ja mamma juurde, et oleksin rõõmus ning saaksin ise süüa teha. Üllatus oli ülisuur! Pani jala värisema, kui Krista ja Triinu palusid esimesena pihve (pihvidki olid mikroahjuga kaasas :) ) soojaks teha. Hakkama sain :)Mõtlesin isegi mikroka lähiajal osta, kuid jõuluvana jõudis minust ette.
Täna tegin täitsa ise lõunat. Kõlab naljakalt - 41 aastane naine teeb ise süüa. Ma pole tõesõna saanud kuuma söögiga jamada. Mitte et poleks soovinud. Vaid ikka on olnud see tõdemus, et ÄKKI ei saa Tiia hakkama...

Hommikul oli üsna räbal olukord. Tõusin ilusti ja kenasti kell 7 üles ning siis ratastoolipidur ei tulnud lahti. (See pidur üleüldse pidevalt jamab.) Piret pidi tulema, kuid uks oli ju lukus. Mobiil oli viktori juures ja suutsin ajada helistades Pireti ja Krista paanika. Tubli mina!!! Siis mõtlesin, et nii see ei lähe. Ronisin ühel rattal esiku. Keerasin ukse lukust lahti. Tagasi esikust tuppa päästis mind juba Piret :) On ju tagurpidi sõita blokeeritud rattaga võimatu... Kogu nali kestis ca 2 tundi. Vähemasti sai naerda!!!
Nüüd järgmine samm - ratastoolid korda! Ehk juba homme õnnestub sellest mind aidata Maril...
Piretiga tegime tallegi täna juba toavõtme. Igaks elujuhtumiks :D

Pühapäeval käisin metsas jalutamas Sandra ja Erikaga. Erika näitas Sandrale trepinippe.
Metsas lendlesid kümned kollased liblikad. Ma ei ole vist iialgi ühel päeval nõnda palju kollaseid liblikaid näinud, kui pühapäeval. Endamisi loodan, et tuleb rõõmus ja hea, kuid töine suvi ja ülejäänud aasta :)
Arvan, et olen seda väärt!

Laupäeva öösel oli mu juures Lauri emmega. :) Pille polnd mul külas käinud ammu - ammu. Laurile oli esimene külaskäik minu juurde. Nii hea lapse meeleolu oli taas elamises :) Sain isegi Laurilt musu ninaotsa :D

Maarikaga tegime üks hommik padjasõda :) Lapsed, mis lapsed!!!

Laura lubas aidata jälle lage värvida ja nii edasi - uus remont. Laura oli minuga reede õhtust laupäeva lõunani. Tegi mu meeleolu väga heaks. Jalutasime Raadil. Mulle oli vahu-kuum vann küünlavalgel... Jäin ööseks linna Laura poole. Kahe tüdruku õhtule :)

Tegelikult kaks viimast nädalat on olnud väga toetavad. Olen aru saanud, et armastus ja hoolivjulge mõistmine ja hoolimine on lõpmatud ja maailmas vägagi alles. Tuleb vaid uskuda seda ning süda avali hoida :) :) :)

Kahju on, et ei suutnud projekti tänaseks esitada... Kehva projekti, liimitsemata projekti poleks olnud ka esitada...
Loodan, et nüüd hakkab taas tööasjadki laabuma. Ma pole isegi maalinud nüüd...

Minu koduvald on armsalt toetav. Nagu alati... Ma kohe ei oskagi neilt muud soovida, kui ikka ja jälle suuremas mahus isikliku abistaja teenust.
Muidex, sellist asja siiski ei ole, et haiget sunniviisiliselt haigla toimetada, kui tal pole psühhilist haigust. Sotsiaaltöötaja Anu kasutas papat mõjutades hädavalet - ühelt poolt oli hea, teisalt... Olnud enam olematuks ei tee. See kõige viimane hetk oleks papaga juhtunud nii või teisiti... Minu jaoks oli haigla parem... Ma ei taha olla julm, aga nii see oli... Võib - olla tundis papagi, et kodunt minekuks oli õige aeg...

Elu läheb omas mullis edasi :)