Hommikul matsin papa urni vanaema kõrvale, täpselt sinna, kuhu ta tahtis. Mind aitas sugulane Jüri, keda ma ei olnud aastaid näinud. Papat ära saatmas ta siiski käis. See on päris hea tunne, kui lähisugulane lihtsalt on olemas. Kunagi kasvasid nad papaga koos...
Aga ikkagi ei saa ma päris hästi aru, kes on vanaema haua omanik. Praegu oli nagu kõik OK, aga - miks siis surnuaial öeldi hoopis teine nimi, ja teisel korral veel kolmas nimi ? Väga kummaline...
Loodan, et papa soov on nüüd täidetud.
Mul endal on hetkel tühi ja kerge tunne. Käisin Lauraga botaanikaaia ilu nautimas ja šoppamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar