lõptetasin kasimise ja papa korrastamise. Uskumatu, millega ma nüüd kõik toime jälle tulen - kogunisti papa pesemisega - nii hästi või halvasti kui sain.
Lapsi oli kergem mähkida ja pesta :) Nad ei selliselt vaielnud vastu ! Lapse munakollane kaka on tegelikult hoopis nauditavam :) Aga on ju!
Ma isegi ei tea, mis tunded minus on.
Papal on väga paha olla - ei saa Victoril asu. Tahab head. Juua. Süüa. On sellestki ehk halb, et ei ole 2 päeva viina saanud. Ja kõik need tekkivad lamatised istumisest... lisaks haigusele... Oigab. Tegelikult kurb on vaadata, kuidas inimene piinleb. Omaenda põikpäisuse pärast.
Helena, aitäh kallistuse eest! Andeks, mis siin juhtus. Tean, et noor inimene pole seda näinud. Mina nägin 10 aastat tagasi hooldekodus veel hullemaid asju. Algul oli võikas. Pärast mõistsin - ka see ON elu. Ma ei osanud mõelda, et see elu saab kunagi olema koduski...
Söömaaeg oli aga mõnus. Tundsin end väga perenaisena, kuigi Helena käed koorisid ja lõikasid ja segasid... Pudrunuia jäljetu kadumine ei mahu mulle ei pähe - kus nui lõppude lõpuks on. Kui see praegune olukord laheneb, siis keeran kapid tagurpidi - küll siis nuigi välja ilmub :)
Seadus ei luba mul olla hooldaja - mul on sügav puue ju. Huvitav, kuidas peaksin end nimetama? Mitte seda, et igatsen sellist nimetust - aga... Kõike ei saa ju üks ühele võta.
Nüüd viskan pikali. Andsin isale valurohtugi. Ta ütles isegi, et mine pikali - noor inimene peab ju puhkama.
Seda nüüd küll.
Aga...
Küll ma hakkama saan.
Lubasin ju psühhodraamas, et 83 aastaselt olen veel ja ikka armunud... - miks mitte ELUSSEGI. ..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar