Vaatan muusikali Georg Otsast... Sealt ka tänane blogi pealkiri. Teler on päris kõvasti. Muusika peab vahel luust - lihast läbi käima - siis on mõnus. Marko on ikka fantastiline!
Minu vanaema, kes tööl olles, nägi Otsa, kui tal olid juba silmad kinni seotud. Mäletan, et vanal oli tol õhtul juttu kauemaks. Võisin olla siis umbes täpselt 7 aastane ning mõni Otsa laul meeldis juba siis mulle... Mäletan, et vaatasime vanaga Otsa matus tv-s ja nutsime. Vanal oli hea meelega, et nägi laulja ära...
Nüüd on laulude sõnumid hoopis teised mulle. Sügavamad.
Olen olnud enam - vähem oma ette. Üksi.
Koguaeg olen tegutsenud.
Elus esmakordselt lõin toore kanamuna katki. Löömine pole päris õige sõna, aga noh nii noaga... Kõlab naljakalt eks - väike asi, aga ei ole varem teinud. Kuidagi on kõik alati arvanud, et muna mina ei saa katki ilma koore pudita... Sain aga küll! Huvitav, millest veel avaldub olnud õpitud abitus... :D :D :D
Munal on vist ka mingi puruks löömise masin olemas. Olen kuskilt kuulnud. Seda oleks vaja.
Kirjakandjatädi tõi vanaemalt (õunapuu otsast) kirja. Vanaema Stella Noode saatis mulle kaks oma raamatud: "Varastatud õnn" ja "Tagasi koju". Nüüd on lugemist. Ehk loeb mu blogi lugejatest neid raamatuid kunagi - siis teadke, et autor on imeline vanaema mulle :)
Varsti peaks Viki kaissu minema - täna magasin kuidagi halvasti...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar