Vahel tahan, et maailmas poleks tundeid. Siis kui tunded häirivad hingerahu. Võib - olla ma pole sedasi iial rääkinud, küll mõelnud.
Oli aeg mu elus, kui püüdsin tundetu olla. Ja muideks, püüdsin end uskuma panna, et kõik inimesed on tundetud olevused. Nii oli kergem. Kuid ka kõledam.
Otsisin seda, mida leiab vaid tunnetes.
Tundeid - vähemasti häid ega kibetaid tundeid mul ju polnud. Oli vaid tuimus.
Ma ei ole bloginud olnust kuigi palju.
Tagant järele tundub raamatki suhteliselt tuim ja kuiv, sest raamatu kirjutamisajal olin üpris tundetu. Öeldakse, et kirjutasin valu välja. Ma isegi ei tea, kas see välja kirjutamine oli valu või midagi muud. Miski nimetu tunne oli. Veendunult võin tõdeda, et viha tunne ei olnud päris kindlasti.
Leelo ütles ilusti: armastus lihtsalt tuleb. Olen vägagi nõus. Korrutan isegi seda ikka ja jälle.
Kui keegi väidab, et see armastus on vale, siis küsin, mis armastus on õigem... Sest kunagi ei tea järgmist eluhetke ette.
Hetkel on õnn.
Järgmisel eluhetkel õnnetus.
Kui hakata igal eluhetkel mõtlema, et elu ongi suur õnnetus - siis saabki elu selline olema.
Inimene vajab õnne.
Nii, nüüd imestate - tiiatibu ja tundetu :) Tegelikult asi enam päris hull pole. Natuke hull ainult :)
Miks - sellest ehk homme...
Täna tahtis üks vana sõber mulle öelda, et olen tark ja mind ei ähvarda hooldekodugi. Mitte positiivselt. Ai, mul käis kuum vastik judin läbi. Esiteks, ka mul on vead st tark ei ole. Teiseks, keegi ei tea, mis toob järgmine eluhetk. See, et olen ratastoolis ei tähenda veel, et ei jää kord voodigi ja ei jaga maailma asjugi. Siis ei aita isiklik abistaja ega ükski vägi.
Annaks jumal, et seda EI juhtuks.
Aga...
See jutt oli seoses ta mitte mõistmisega. Semu on ka ratastoolis.
Papaga on karmid lood. Ta jalad on kuni kubemeni paistes. Varsti ei lähe püksid jalga. Nädala ajaga on jalad paiste läinud. Praegu püüdsin taas temaga rääkida - nagu seinale.
Kell on 1.33 .
Kesköö.
Lähen Victori kaissu. Ehk tuleb unes tundeline kuum naeratus :) Momendil igatsen just sellist naeratust - ma lihtsalt muidu ei jaksa vastupidada...
Tunnetest jätkan aga veel...
3 kommentaari:
Kui on tunded, olgu kuitahes kibedad, siis vähemalt elad. Ja siis oskad ka rõõmu leida kasvõi pisikestest asjadest. Tuimus on kõige lõpp.
Aga papale kutsu arst, rääkimine siin ei aita. Kui arst muud ei saa teha, siis kannatusi leevendada ikka.
just...
ee isale peab arsti kutsuma v6i siis kiirabi juba , sest parast laheb hullemaks,mul uhel tuttaval on samuti jalad ja uldse terve keha paistes et isegi saapad ei lahe peale ja nuud on haiglas teadvuseta
nii et mida varem seda parem
Postita kommentaar