Oo, aeg

Tunnen et enam ei jaksa. Juhtmed jooksevad kokku. Probleemküsimusi on niipalju hetkel, et ehmatusega avastasin, et homme on juba 27. märts - Silveri 16 sünnipäev.! Mitte seda, et oleksin poja sünna unustanud, kuid kuidagi kiiresti jõudis 27. märts kätte. Uskumatu, kuidas aeg lendab...

Eile ja täna olid tihedad tööpäevad. On tulemus "+" ja "-". Tasakaal. Ausalt öeldes ei ole. Kaks erinevat asja: üks plussiga ja teine miinusega ning tasakaalu nende vahel ei saa ollagi.
Vahel tundub sotsiaalsüsteem eriliselt kummaline meil.

Papast. Ta EI joo mitu päeva õlut. Täna kuulsin, kuidas ütles: "Ei taha" Ta juures käib külamees Rein. Tegelikult papale on kedagi vaja, saab vähemasti jutte kellegiga ajada.
Ma mõtlesin, et mu kõrva kuulmisel on miskit viga - ei taha õlut... Paar päeva jõi veini ja minu meelest ka salaja viina.
Momendil joob teed ja puljongid.
Papa on päris - päris läbi. Eriti jalad - haavandid ja vesi. Täna käisin isegi lapiga ta taga ning kuivatasin põrandat. Astub ja lomp jalaveest on põrandal. Jalad on paistes. Õhupuudus on suurenenud.
Päris kohutavad hetked olid südapäeval, kui papa jäi köögiaknal tukkuma suits sõrmede vahel. Äratasin heaga üles. Papa sõimas mind - tema ei maganudki. Ohjah, vana ja haigusest/alkoholist segi olev inimene!
Täna on õhupuudus tal olnud kohutavalt tugev. Olen olnud abi kutsuma. Haarasin juba mobiili... Siis papa, et ei ole vaja...
Muidu on ta lapsemeelne.
Vahel pole enam ajataju.
Unustab palju. Ka sõnu.
Samas on adekvaatne. Tegi isegi makarone...

Olen kohutavalt väsinud.
Kardan, et mul ei jätku taas tundeid...

Kas ma julgen täna magama jääda - kahtlane.

Mõtlen, et enam ei aita papat ükski vägi. Ta ei lase end aidata. Ja võib - olla arsti ja haigla nägemine tapaks ta silmapilkselt juba - kuigi arvame, et on leevendus...

Oo, aeg, mis oleks praegu parim...