Mannakreemiga haige :D

Issakene, kui meeldiv on olla tõbine täna :D :P Hommikul kohe jooksis Piret siia, kuidas köha ja mis perearstiga saab. Helistasime kohe perearstile. Ta juba kuulis telefoni, kuidas paugun ja kuna laupäeva õhtul oli mul pisipalavikki 37,2 (Piret aitas kaardida) , siis kirjutas Piretile ravimid välja ja mind keelas õue minemas.

Ma ei mäletagi, kuna viimati kaardiklaasi kaenla all hoidsin. :D :D :D

Nüüd on mul ravimid neelata. Ravikuur kohe.

Aitäh, Piret!
Nii hea, kui keegi hoolib ka siis, kui olen haige!
Kindlasti oleksin isegi perearstile läinud, kui mul oleks olnud abistaja... Raudnael ma kindlasti ei ole. Lihtsalt sõbrannasid ma ei tahaks nii palju oma muredega vaevada.

Mamma tõi mu tellimuse peale mannakreemi, mida 101 aastat polnud ma söönud. Praktiliselt nädal polnud ma midagi söönud. Siis meenus mulle mannakreem, mida lapsepõlves haigena ikka sõin. Vanaema klopis ja mina istusin ja sõin poolvalmis mannakreemi...
Mamma tõigi imehästi maitsva mannakreemi. Üle mitme päeva sõin naudinguga.
Huvitav, et tänapäeva lapsed ei söövat mannavahtu...

Papa on hämmastav. Hõõrub nina alla, kas olen ikka nii haige - tal nagu kade meel, et praegu kõik tiirlevad minu ümber. Teda on ju võimatu aidata, kui ta ise ei taha aitamist. Ja veel, tema meelest on ikka meeletult õiglane, kui mul viltu veab, sest olen nii halb ja häbiväärne inimene, et keegi mind ei tahagi...
Tore.
Naeratan.
Iseendas mõtlen, kaua suudan veel omas majapidamises õlupudeleid ja sellist papat näha?
Hea on, kui on sõpru, kes ei jäta mind hätta papa pärast. On sõpru, kes ongi öelnud, et papa pärast nad ei tule mulle külla...