Laupäevane

Oli suhteliselt rahulik päev.
Järjekordne maal sai valmis. Lakkisin ülegi. Oo, poolaastat nägin vaeva!!! Loomulikult, kui kriitiline oleksin, siis sel pildil on sada üks maalimisviga või noh jooni/varje, millega ma üleüldse rahule ei jää ealeski :) Kuid üldiselt näen isegi omaenda arengut - see on hea. Vahepeal tundsin taas, et mul pole maalimisannet :P
Praegu mõtlen maalile tabavat nime. Kaldun uskuma, et nimeks saab "Ema pilk"... Tegelikult on minu esimesed portreed :) Rohkem ehk ei kirjeldaks uut maali. KUI leian kellegi fotokaga, kes pildistaks maali, siis näete :D
Paar kolm nädalat ei suutnud ma pintslitki varba vahele võtta. Õnneks tuli üks päev Jäppe, sundis mind maalima. Nüüd on jälle tahe värvidega mässada.
Kooliplika - sundige ja teengi koolitükke!!!
Tõsiselt, igaüks vajab millegi tegemiseks vahetut tunnustust. Päris üksinda nokitseda või interneti kaudu juhendamist saada on hoopis teine asi...

Papa on enam - vähem normis. On tasakesi askeldanud, kuigi see pole enam see, mis oli. Ehk toimetused hoiavad mõne aja kauem ta mingilgi selgema mõistuse ja füüsilise juures.
Aga tõesti talle oleks lõpp, kui igasugune arusaamine ja füüsiline toimetulek iseendaga kaoks... ja see moment vist pole enam kaugel...
Püüdsin taaskord heaga rääkida. Papa vaatas omasel mõistmatul pilgul mulle otsa ja vaikis. Temalik eluaeg.
Ausalt öeldes olen täna rohkem omaette toimetanud ja olnud ja mõelnud. Köögis ma ei julge eriti tegutseda. Kõlab naljakalt, kuid see on nõnda. Lihtsalt ma ei taha maid jagada! Ei suuda.
Olen nüüd jõudnud arusaamisele enda suhtes. Seda olen teadnud koguaeg ju. Aeg - ajalt end kontrollides jälgida tuleb ainult kasuks. Saan tõepoolest päev paar täiesti vabalt üksi hakkama. Tean täpselt, millest mul abi vaja on. Mida ma kindlasti teha ise ei saa. Näiteks juukseid kinni panna. Kuid päeva paariga ma ei sureks kah, kui mõni asi jääks mul tegemata. Juuksed näiteks kõvasti kalasabas on ok ju mõni päev.

Elu läheb edasi!!!
Usun.