Ikka HEAMAKS ;) :)

Hea, kui keegi ei ole ka lootust kaotanud nagu minagi, et inimesed ja elugi muutuvad heamaks :) Aitäh, Leelo!
Arvan, pigem usun, kui paremaks muutumise lootus kaoks, siis saaks elu otsa. See lootus ja usk aitavad mustad argipäevad võida. Oleme ausad, päevast päeva on miljon üks pisimuret, milledele pöörame minimaalselt tähelepanu. Loomulikud osad argipäevas. Püüdke mõelda, kui mitu ohed on rõõmust või murest :)
Ükski inimene ei saa olla üdini halb. Usun, et aastatega inimene muutub. Teisiti ei saagi olla! Võib - olla olen sinisilmne, aga usun, et muutub positiivsemaks. Vahel harva halvemaks - ja siingi peab peituma mingi põhjus, miks inimene muutub kurjaks või jääb lausa elule jalgu. Kõik on kõigega seoses.
Olen näinud/kogenud palju karmust.
Võiksin olla seepärast isegi kibestunud olla. Kättemaksu huviline. Vägagi vihane.
Ma ei suuda seda.
Minu jaoks on negatiivne olla raskem, kui looda, et kõige kurjem tegu on olnud millegiks hea või tasub kunagi kuhjaga rõõmu tagasi. Pahategijad saavad arvatavasti kord oma vigadest aru ning muutuvad heamaks. Sest usun sedagi, et paha olla on neile endale väga raske. Piisab sellest, kui inimene enda hinges muutub - headus särabki kaugele.

Papa küsis hommikul minult, kui juua kummeliteed. Ta pilk karjus appi mind. Taas püüdsin öelda, et arsti on vaja - teed on head, kuid need on hiljaks jäänud. Nii kui arsti sõna kuulis oli lukkus. Kaks a - tähega sõna panevad inimese lukku: alkohol ja arst.
Ma ei mõtle vaid, usun raudselt, et papa on juba haigusi ja võib - olla juba vähkigi täis, et ta ise tunnetab, et enam ei aita miski.
Hommikul aitas papa mind riidesse panna. Ei jaksanud. Mitu nädalat olen proovinud mitte teda appi paluda. Sel pole tulemust. Täna sai talle iseendale vist selgeks, et ta on jõuetu. Muidu karjus, kui sõin ise, kas ma ei või aidata (tõsiselt karjus aastaid) - aga nüüd ütleb: saa söömisega ise hakkama.
Ta ei jaksa lihtsalt lusikat/kahvlit hoida. Mida ta suudab veel hoida on õlupudel...
Praegu keedab piimasuppi. Hingeldab. Küsib pisiasjugi minult.
Täna on siis adekvaatsem. Kauaks?
Keegi ei ole täna papal külas käinud. Esimest korda kurtis mulle: "Täna ei tulegi keegi mind vaatama. Ei tea miks..."
Oh, papa!!!
Kuna ajasin mobiiliga homset mosaiiki kokku, siis küsis, millal ma koju tagasi tulen. Papa lihtsalt ei taha minuta olla - see on minule ammu selge. Ehk kardab sedagi, et koju tulles teda enam ei ole...

Homme on siis mul pisi op. Jalapunni.
Õnneks sain inimesi, kes mind homme järjest abistavad. Kella värgina toimub homme päev taas. Igalühel on töö. Sõbrannad ei ole isiklikud abistajad. Küll on HEA, et nad tulevad vastu ja mõistavad mind. Ise püüan sõbrannade koormus jaotada. Nii olengi kaks kuud praktiliselt toime tulnud.

Usun kindlameelselt, et varsti pean leidma head isiklikud abistajad.

Küll elu muutub heamaks :)
Oma normaalse rööpa tagasi...