Käisin niisiis Euroopa Vabatahtliku Teenistuse koolitusel. http://www.noored.ee/ Mu silmaring taas laienes. Võib - olla üleeile, kui pisut hilinesin koolitusele, mida pagana pihta siit otsisin. Alguses ei saanud mõhkugi aru.
Kuid mida tund koolitusel olles, seda selgemini tajusin, MIKS olen koolitusel. Küllap LEEPÜ võib olla alguses vastuvõttev organisatsioon, kuid pärast ka ehk saatja organisatsioon vabatahtlikele. Mulle tundub, et need noored, kes soovivad vabatahtlikud olla, teavad täpselt, mida nad tahavad ja MIKS. Eile õhtul bussis Tartu poole sõites mõtlesin, et EVT-ga on kuhugile minna noorel, on hoopis turvalisem, kui näiteks omal käel. Ma ei tea, kui valesti aru sain, kuid eesti noor eriti ei taha vabatahtlik olla, küll aga teiste riikide noored otsivad elavalt kohta, kus vabatahtlik olla. See laiendab silmaringi. On kogemus mõlemale poolele.
Ja tundubki, et asjaajamine on suhteliselt karm, siis ma ei usu, et teistsugused projektid on leebemad. Kõik projektid tahavad südamega töö tegemisi.
Praegu on vaja seedida veel kord kõik läbi, miks ja kuidas vabatahtlik vastu võtta - ja siis astuda julgesti järgmine samm.
Üleeile Tartus tekkis tunne, et ei pääsegi Tallinna bussile, kuid õnneks Maarika reageeris kohe ja viis mind bussile. Kolmapäevaõhtul kell 22.30 sõitsin Tartu ööbima, hea oli, et Helena oli nõus mind keskööni abistama... Kuigi tallegi tuli minu minek pisut ootamatult.
Mina ise mõtlesin päris mitu päeva, kas ikka lähen. Olin köhane :S
Sain taas kogemuse võrra rikkamaks, kui midagi väga tahta, siis saab ikka ja alati!
Vahetu suhtlemine nunnadega oli omakorda elamus. Näha, et nad on ka tavainimesed, kes armastavad oma kodu. Nad on küll teistmoodi, nagu mina isegi, kuid samas on küsimus, kas kõik naised peavadki olema ühe mõõdupuuga... Ei pea ju. Küllap seegi on sallivus. Usun, et nunnad on endast rohkem andnud teistele, kui mõnigi nö tavanaine.
Eile hommikul käisin hommikupalvusel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar