~ 39 tundi

... nii palju olen hetkel järgemööda üleval olnud.
Ega ma eriti enam ei jaga - käin ringi nagu mingis udus. Küürisin elamist.
Sest
saavutasime mammaga papale perearsti homseks. Meie, nooremad mõtlesime otsekohe kiirabi kutsuda. Mamma arvas, et esialgu on siiski perearst targem otsus.
Minu poolt vaadates on see asi, et pikk öö on veel ees ning kuidas see möödub - kes-teaks-öelda. Papa jääb kehvemaks iga tund... Mina ju näen. Teised on papa juures vaid hetkeks.
Olen viimase peal pingul.
Vähemasti mammale allus papa sõnagi lausumata.
Hommikul ütles papa mulle otse: "sind ma ei ole kuulanud ega hakkagi kuulama."
Oi, mu sees kangestus kõik.
Mis sest et teadsin, et see on papal mingi järjekordne jonn. Et asi on lihtsamast lihtsam: riik ja vald peavad talle hooldaja andma, mitte arsti. Ebaadekvaatsus.
Lühi ajataju on papal sassis.Kohati normaalselt nagu meil kõigil vahel - oo, mis päev on. Aga palju räägib eilsest tänases.
Papa tahtis keldrist mu ratastooli. Keldrisse sai omal ajal viitud mõned vanad annetatud ratastoolid. Mamma käis keldris vaatamas. Tõdesime, et on ainult vanaraud ja ei teadnud, miks neid alles hoidsin. Küllap harjumuses, mis oli veel kolm - neli aastat tagasi, et kõik vanad asjad pean kuskil alles hoidma. Äkki läheb vaja!
Mõtlesin kiiresti ITAKi ja Terviseabile, kuid rahunedes sain aru, et tuleb homme päev ära oodata.
Täna jäi papa kümneid kordi tukkuma. Keskpäeval. Ega ma ei julgegi eriti magama jääda tänagi - tuleb lihtsalt papat valvata.
Praegu ta magab. Kauaks... Ja oigab magades... Kui hullemaks läheb , kutsun küll kuidagi kellegi abiga kiirabi - mulle viimane kannatuse raas , et kõik siin probleemist üle on vaadanud. Kaasa arvatud MINA ISE.