Väljas on veebruar...

VÄLJAS ON VEEBRUAR... laulis kunagi Leila Miller. Mäletate? Mind hakkas eile see laul kummitama. Kummitab tänaseni. Praeguse hetkeni.
Akna taga on LUMI ja talve moodi külm. Eile sädeles ka päike. Sädeles eredalt ja pimestavalt. Veebruari moodi.

Mida aeg edasi, seda armsamaks saavad vanad laulud :)

Leila Milleril oli veel "PÕLEV KÜÜNAL". Laul, mida paljud ei mäletagi enam. Kui ma õieti mäletan, on "Põleval küünlal" Kareva sõnad. See laul kumiseb kõrvus, kui küünal põleb laual. Mul endal ei ole seda laulu.
Olen seda internetis otsinud. Ei ole.
Kui mul oli esimene ja viimane lintmakk, olin siis 14...15 a, siis lindile lindistasin küll "Põleva küünla". Siis oli see juba harukordne juhus seda laulu saata lindistada. :) "Põlevat küünlat" lasti raadios väga harva. Veel enne seda, kui Leila Miller Rootsi läks... Ma isegi mäletan hommikut, kui vikerraadio rääkis karmilt, kuidas lauljate pere reetis kodumaa... Olime emaga Tallinnas külas ja tegime parajasti kohvi. Mul oli veel ohkena hea meel, et laulud jäävad ikkagi mulle lindile... :)
Ma ei tea, miks nüüd tulid Leila Milleri laulud nii meelde. Ei, ta polnud mu lemmiklaulja, kuid kuulasin teda hea meelega. Eriti "Põlevat küünlat". Eriti armunud olles.
Ei ole laulu kuulud pikki.
Ei ole ka muid meelte liigutavaid segadusi...

Väljas on veebruar...
Ja nüüd on aeg pisut rõõmus ja kurb olla. Mitte, et elaksin minevikuga... Olen ammu läinud aegadest lahti lasknud. Kuid on hetki ja inimesi, keda ei saa surmatunnini unustada... Kes on ja jäävad kalliks. Mitte üks vägi ei saa vähendada südames olemist.
Mu tütar saab pühapäeval 17 :)
Nüüd mõeldes on aastad KIIRELT - KIIRELT lennanud. Üksainus silmapilk. Hirm tuleb peale, kui kiiresti elu mööda lendab. Tuhiseb mööda.
Kas ongi elatud?
Või on oldud?
Sõditud mingite naeruväärsete nutulauludega. Mõnikord arvatud õnne naerusuil. Kas see ongi TÕELINE elu?
Või arvamine, et see ongi päris elamine?
Mu hing igatseb muud...
Ei, ma ei soovi häid aegugi tagasi. Juba sellepärast ei soovi tagasi, et tean, kui kiiresti jälle kõik möödub... Möödub nii - nii kiiresti, et mõni moment ei tajugi, kuidas oled õnnelik...
Teed vea.
Võib - olla paratamatu vea, mida tahad andeks paluda... Kõige raskem on iseendale vigu ja möödalaskmisi andestada... Kui tead veel, et teistviisi tegemine oli sinu kätes. OKEI, sinu jalgades... Vahet ju pole.
On andestamatu valu ka ainult mööda minev valus lõputu mäng?
Varjatud pisarad pole päris?
Viha pole ka päris?
Ega rõõmude igatsused...
MIS on tõeline?

Ehk uskumine, et kuskil mingil moel olemas TÕELISUS... mida mõistame meie...

Ja väljas... või vähemasti kalendris on... veebruar...