Praegu kirjutan mõne rea, homme pikemalt.
Eile hommikul jõudis buss 25 minti VAREM Tallinna - hetkeks sattusin paanika . Luiset ju veel polnd. Dokumditega tuttavas linnas - kuid üksinda. Hakkasin just bussijuhti paluma, kui selja taga küsiti:
"Kas aitan?"
Hästi, väga hästi õnnestus abistamine neiul. Lükas mind bussijaama sisse ootama Luiset, kes lubas 5 minutiga kohale jõuda. Selle ajaga jõudis neiu ära minna ja tagasi tulla, sest tal hakkas mure minu pärast. Kõnelesime palju. Saime teineteise nimed teada - tema Maali. Ja sedagi, et oleme õppinud psühholoogiat. Küsisin, kuidas ta oskas oskuslikult abistada. Maali vastas, et on ammu soovinud olla kellegile isiklik abistaja, kuid ei ole julgenud end soovitada.
Aitäh Maalile!
Usutavasti kunagi on Tallinnas mul isiklik abistaja juures - Maali... Elame näeme!
Täna päästis mu hinge Luise :) , kes tuli minuga Tallinnast minuga kaasa isikliku abistajana. Sest Helena saatis eile sms-i, et ta ikkagi ei saa täna tööle tulla. Mul oli juhe nii - nii koos, et tundus maailm kukkus õlgadele. Jäin ju eile õhtul Tallinna. Olin Karelil külas. Olin just Kristale helistanud, et ära oota mind - ma jään päälinna.
Ööseks jäin Luise poole. Aitäh Luise emale, kes lubas mind öömajale oma hubasesse koju! Ja aitäh, kes lubas Luise tööle ka täna, st minuga Kaagverre! Kuigi neil olid tänaseks teised tegemised...
Täna toimus iat ümarlaud. LEEPÜ HAKKAB VIST SIISKI IAT TEENUST OSUTAMA. Paari kuu pärast. Vallaga, sotsiaaltöötaja Anuga sai nö väike möödarääkimine selgeks rääkitud - probleemi nagu polnudki.
Rääkimine, vahetu rahulik rääkimine aitab pea alati!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar