Harjumatu on, et täna jääb kogunisti kolm olulist üritus ära.
Suvest saadik olen ära harjunud, et mul on olnud isiklik abistaja suhteliselt käepärast. See ongi normaalne olukord iseseisvusele. Mis sest, et mitte ideaalne veel. Väga normaalne on ju see, kui MINA üleüldse ei peaks sobitama oma planeeritud aegu abistaja omadega ning küsima igal võimalikul juhul üle küsima (HEA pärast), isiklikult abistajalt: "Kas saad ikka tööle tulla?"
Arvan, et enamus tööandjad seda küsimust ei esita töövõtjatele pea iga kord, kui töövõtjad peavad tööle tulema. :)
Helenaga vestlesime üks õhtu isikliku teemadel. Ta oli/on kuidagi avatud kaasamõtleja. Nagu Pillegi.
Mäletan oli arutlus Pillega, kas isikliku abistaja on tööline või klienditeenindaja. Isikliku abistaja teenuse järgi otsustades võiks olla vabalt peenema nimega s o klienditeenindaja. Sest mina, kes vajan isikliku abistaja abi, olen ju klient ja see on teenus, mitte töö. Seega loogiliselt miks mitte klienditeenindaja :)
Need on ehk küll pisiasjad, mis on paika panemata. Mäletan, Pille soovituskirja kirjutasingi klienditeenindaja st isikliku abistajana.
Helena arvas, et ta pole proff isiklik abistaja. Arvan teisiti. Enamus mu abistajaid on saanud profideks lühema või pikema aja jooksul. Helena on lühikese ajaga saanud proffiks saanud. Seda omal esimesel tööpäeval, kui ronisime bussilae alt ratastooliga. Lugesite õieti! Bussijuht käskis tookord esiuksest siseneda koos ratastooliga - tõeline ronimine üle piletiaparaadi, olin sõna otseses mõttes bussilae all. Ma ei tea, kui raske Helenal võis olla - aga ellu me jäime. :) Hea oli see, et üks mees aitas eest tõsta.
Ma ei taha öelda, et kõik isiklikud abistajad on ühtmoodi profid. Siis oleks jälle igavus maailmas.
Võib - olla ongi isikliku abistaja teenus pisut targupidi Eestis pihta hakanud. Meie, kes vajame iat-st teame vägagi hästi, mis see töö endast kujutab, kuid kui tööd pole me eriti tutvustanud. Tulevad need abistajateks, kes julgevad otsida uusi kogemusi. Ei tule need, kes natukenatukene kahtlevad juba iseenda julguses.
Olen jätkuvalt seda meelt, et üks ühele ei saa isiklikke abistajaid koolitada. Kuid näiteks kirjutada ja rääkida veel ja veel, mis on isiklik abistaja töö kui selline. Võimaldada töövõtjatele ka sotsiaalne turvatunne. Nagu mina isegi näiteks tahan sotsiaalset turvatunnet.
Oleks mul pidevalt 3 ... 4 isikliku abistajad konkreetselt koguaeg, siis saaksin absoluutselt kõike konkreetsemat paika panna, isikliku abistaja enda suhteski.
KÜ koosolekust täna sain alles paar tundi tagasi teada. Papalt. Üleeile koju tulles ma nagu ei näinud teadetetahvlil koosoleku teadet. Minnes/tulles vaatan automaatselt kiiresti teadetetahvlile, et olla võimalikult palju kursis kodumaja elu - oluga. Loodetavasti jõudis mu volitus kohale.
Hea küll, võib - olla ma ei pannud tähele teadet...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar