Uskumatu. Ma ei suuda uskuda... et sotssüsteem on ikka pea peale pööratud... Tänagi rääkides muredest sõbrannale, kes on lõppetanud sotstöö, lõpuks ikkagi keeras probleemi lahendamise tagurpidi - minuga on jama, mitte papaga. Mitte sõna sõnalt, kuid mõte jääb samaks. Ei, ta mõistis mind suurepäraselt ja usun, et see tuli südamest.
Kuid
mõeldes sotsiaalsüsteemile, siis äkki sain aru, et see toodabki kodutuid ja puudega inimesi, kes iseendaga toime tule.
Sest
ei ole olemas asutust, mis töötaks alkohoolikutega või mis aitaks inimesel mustast august välja tulla ning toimetada iseseisvalt elus edasi.
Soovitati neil päevil mitmel korral: politsei ja kainestusmaja. Selle abile ma ei looda samuti, sest see on esiteks ühekordne ja teiseks, psühholoogiliselt mitte tõhus. Papa pole nii tugev, et karmuses ühekorraga õppida. Ja mida ütlen politseile, sest nähtavalt halba ei ole ta siiani teinud... et miks ma tahan teda kainekasse... et rikub kodurahu...
Siis
tuli mõte sõbrannale varjupaigast. Helistas oma tuttavale (minu loale), kes töötab varjupaigas. Kuna see on teine varjupaik, kus mina olin, siis huvitusin lihtsalt, mis sealt vastavad. Hetkekski polnud mul tunnet, et peaksin taas pagema kuhugile kodust varjupaika :) Vastused olid järgmised:
- varjupaik on kohandamata (mida arvasingi. Tegelikult sooviksin siiski minna vaatama ja arutama, miks pole erivajadustega inimestele mõeldud ja kui palju pole mõeldud...)
- Tiia ei saa isata hakkama
- kui Tiia probleemid lahendada, siis on kõik lahendatud
jne .
Oleks ma poole sõnagagi kuulnud, kuidas lahendada isa probleemi. EI.
Lihtsalt hale.
Üldiselt on mul varjupaikadest, eriti Tartu Naiste Varjupaigast sümpaatsed tunded ja arvamused. Aga täna küll rabas mind kohene minu paika panemine. Ega suurt probleemi selgust ei saadudki, kui kõik paigas oli. Mind küll ei veena selle varjukoha pädevus... Tartu Naiste Varjupaigast oli küll suhtumine teine. 2003 aasta sügisel. Ja minu murega hakati tegelema alles varjupaigast, mitte enne. (Sellest võib lugeda http://www.lux.ee/tiia/tegemised/Tiia_ettekanne.doc )
Täna imestasin siiralt, kui sõbranna meenutas, et papa ju võttis mind eelmine kord koju tagasi. Siis ägestusin küll: see oli vastupidi. Mina andestasin papale ja ei andnud kohtu, et leida papale oma elamine - juba siis teadsin, et ta ei tule minuta toime... Püüdsin olla hea ja mõistev tütar...
Aga rohkem ma ei suuda.
Tulin koju. Papa jälle maani purjus. Kuigi mitte nii nagu oli... Hakkas mind taas õpetamka ja siunama, et miks olin mitu päeva linnas ning teda unustades..........
Sõbrannale ei ole solvunud, kuigi ma ei saa sotssüsteemis aru.
Siiski ma ei ole nõus, et tahan midagi suurt ja enneolematut - mõtleks, soovin kord joominguteta kodu...
Olen nõus, et vajan probleemi lahendamisele tugevat meeskonda.
9 kommentaari:
No nii seda asja siis nähaksegi - joomine on normaalne, puue ei ole. Ja et Tiia ei saa hakkama - no tere talv! Praegu tundub küll vastupidi - kui Sa kodunt jalga lased, on papa varsti omadega läbi.
Vbl selle peale loodetaksegi - pole inimest, pole probleemi...
Kulla Tiia,
Kui olete psühholoogiat õppinud, siis peaksite ju teadma, et teise inimese probleemi ei saa lahendada, kui inimene ise seda ei soovi. Kui isal on probleem joomisega, siis tuleb see temal lahendada. Kui Teil on probleem isaga, siis see on tõepoolest Teie probleem. Ja Teie probleemi lahendusena ei toimi see variant, et isa jätab joomise maha - ta ju ei jäta! Mitte kusagil maailmas ei ravita terveks ühtki alkohoolikut vastu tema tahtmist. See ei ole lihtsalt võimalik.
Teil tuleb lahendada probleem: kuidas Teie edasi elate nii, et isa eluviis Teid ei häiriks.
Soovin jõudu selle probleemi lahenduseni jõudmiseks!
:) Jah, tean.
Küsiksin vastu,vabandan teravuse pärast, kui Teil oleks vanematega probleem , mida teeksite Teie...
Psühholoog peaks sedagi teadma, et ükski inimene ei saa nii lootusetu, et enne surma maha kanta... Nüüd on küsimus, kas on võimalik leida nupp, millele vajutada ja saavutada õige tulemus kõikide jaoks leida.
Mujal on siiski asi natuke teine...
Kui kõik psühholoogid teaksid, et kõik juhtumid on lootusetud või korrapealt lahendavad, siis poleks neid üldse vajagi...
Jah, see on minu probleem, kuidas ja kas jõuan veel.
Ja siiski, kui mina lahendaksin oma probleemi - see juhtub varem või hiljem,
siis ühe inimese probleem jääb lahendamata. Ühiskonnal ehk kodutu juures...
aga pean südame kõvaks tegema, see pole enam minu probleem
ja mina pole sellest vähem hooliv tütar...
kukupai: justnimelt...
Papa vist selle peale ei mõtle, et Sul on hetkel abistajatega kitsas aeg, seepärast oled linnas mitu päeva, kui sinna lähed... Kuigi samas, muidugi papaga arvestav oleks talle koju helistadagi, et sa ei lähe koju...
Raxu
Raxukene, KES ütleb, et ma EI helista koju :) Kui oleksin eile väga tahtnud, oleksin eile koju vedanud - Sina olid ju olemas... Tegin teise valiku, nii sain täna käia SDE ürituselgi...
On asju, mida ma ei kanna papale ette, et see ON minu elu - olu. Üks neist asjadest on, kellega linnas olen ja mida teen - see ei saagi teisiti olla... vahest harva siiski ütlen, kui vaja ja soov...
See ongi iseseisev olemine ja elamine :)
Ma oskan rääkida vaid oma kogeusest. Minu üks vanem oli alkooolik. Mingil hetkel leppisime me lihtsalt kokku, et tema elab oma elu ja mina oma. Kui kokku saame siis on ta kaine ja punkt. See õnnestus peaagu isegi väga hästi.
Sinu puhul see ei ole muidugi võimalik niikaua kuni sa isaga koos elad.
Mulle tundub, et isikliku abistaja leidmisel on sul probleem selles kohas kus sa elad. Kas ma eksin?
Kas sul ei ole võimalik näiteks teha täielik elukeskonna muutus ja kolida? Mitte hooldekodusse vaid teise linna? Kas see ei muudaks su väljavaateid paremaks?
Milline osa on sotsiaaltöötajatel isiklike abistajate suunamisel ja otsimisel?
Kui inimene on kogu elu õppinud olema hea ja kannatlik, siis tuleb ikka kunagi selline saatuse vingerpuss, et see inimene peab südame kokku võtma ja vahelduseks karm olema. Pole kerge, kui terve elu vastupidiseni püüeldud on... aga elu polegi kerge. Kõigil on oma rist kanda. Pead olema tugev ja julge.
Seda küll, kuid... Kardan küll, et sellist vingerpüssi annab saatusel mängida, kui mina muutun läbinisti tuimaks ja jõhkraks...
Mariale - olen isegi sellele nn kolimisele mõelnud. Aga mu mõttes ei ole see veel konkreetne kinnisidee, mis ei tähenda, et jään igavesti siia.........
Postita kommentaar