Igatsen kallistusi. Kallistusi jagada. Kallistusi saata. Tõelisi.
Meel on nukker.
On õhtu nagu ikka. Soovisin muuseas vaadata, kas etv-l on pilt juba ees – eilsest virvendab ka etv. Puldi juurde jõudes, tõstis papa järjekordselt häält: „Mida proovid, tead ju, et ei näita!” Ai, plahvatasin taas! Ei soovinud seda põrmugi. Ma püüan iga hinna eest praegu püsti jääda. On asju, mida siia kirja hetkel ei pane. Mida võib ridade vahelt aind mingil viisil välja lugeda.
Muide, papa ise proovib kanaleid õhtu jooksul kümneid kordi.
Nii on papa „esinenud” külalistegi juures olekul. Oi, mul on olnud häbi! Muidugi külaliste ees…
Olen omas kodus.
Ma ei peaks nagu tundma piinlikkust – vabanda aga ehk võin telekat puudutada. Aga tunnen piinlikkust. Vahel hiilin hiir vaikselt toas ringi, tavaliselt olen oma nurgas või tagatoas maalinurgas. Tean vägagi hästi, et seebiooperid telekas on ainus kontakt papal muu välisilmaga.
Minu elu on seebikas.
Teiste seebikade vastu ei tekkigi enam mul huvi ega põnevust.
Praegu küll mängib iiri muusika üsna kõvasti. (Papa kõrvade jaoks kindlasti on kõva.)
Aa et vana inimest tuleb austada – ütles papa, kui plahvatasin: „Olen omaenda kodus ja ma ei või mitte midagi.” Heaga nõustun. Aga minu meelest ka vanana tuleb austus välja teeninda nii öelda. Või taolist.
Olen halb tütar, jah?! Segan pidevalt.
Olen ka halb vanem…
Kes õieti olen?
Pagana lihtne oleks öelda, et puudega inimene. Kuid puue ei ole privileeg. Ma ei tahaks kunagi austust vaid sellepärast, et mul on puue. See alandaks mind vist sügavalt.
Kes siis ikkagi olen… Esitan seda küsimust jällegi endale üsna tihti. Ma ei ole ja olen iseendaga rahul.
Mul on tunne, et upun mõni hetk muredesse ära. Ametlikult ma ei oska ujuda või vähemasti kardan ujuda (see viimane on õigem) ja siiski ujun ikka ja jälle rõõmude pinnale.
Filosoofia :) :P
Elu on liiga lühike ja ilus, et lihtsalt tormata ilust mööda kui muuseas. Ka enda hing võiks ilusam olla, kui lihtsalt teada, et meik näos on ilus.
Kas pole nii…
Võib – olla ka ei ole nii.
Minu jaoks on.
Eile ja täna on kuum teema seksiuuring, et paljusid naisi on meelitatud majanduslikku toetuse eest seksuaalvahekorrale. Ütlen ausalt, et mõnel korral ka mind. Mina pole õnge läinud. ÕNNEKS. Ja ei lähe ka. Uuringust nii palju, et tulemused on usutavad. Kinnitavad, et väärtused on upperpallina uppi.
Papa jutustab lõbusasti, et omal ajal olevat öeldud: „Sõbra puukuur ja kolm kopikas”
Juba see väljend ajab mul ihukarvad püsti.
Jumal, jumal, kas mehed ei olegi üldse arenenud või mõistlikumaks muutunud…
Mina aga igatsen midagi tõelist juba pikemat aega… Kuid seda vist ei olegi…
Lähen magama. Ehk saan täna und pisutki rohkem… Ja siiski homme ega ülehomme hommik lohutus ei too…
Küsimused jäävad. Piinavad mõtted jäävad, miks elada ja olemas olla siin meeletult kurvas ja karmis maailmas…
Kuid nendeta poleks vist end ega elugi…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar