Ei, ärge ometigi mind uskuge!!!
Kas täpselt nii?
See aeg on läbi, kui olin hall hiirekene, kes laskis enda eest otsustada ja end paika panna.
Ma ei tea, kuidas juhtus sedasi, et mina kui sotsiaaltöötaja aja(si)me iat asja. See on iseendast hea. Kuid koostöö kui selline jääb küll vajaka.
Olen 8 aasta jooksul rääkinud ja rääkinud ja rääkinud väsimatult, kes on isiklik abistaja ja mis on isikliku abistaja teenus - ja see kõik on olnud nagu peaga vastu seina jooksime. Ma ei väita, et küsimine on paha. Seda mitte. Aga kui alustada aastast aastasse selgeks tegemist nullist pihta, siis iat küll ei hakka kunagi edasi arenema.
Ohjah...
Võib - olla näen tondi, seal kus tondi ei olegi.
Tõsiselt, kui isikliku abistaja teenuse põhimõte on alguses peale olnud, et klient on esmane, siis...
Ausalt öeldes, tekkis mul täna taas küsimus, kuhu sotsiaalsüsteem areneb... ja tervishoid... Katrina ütles üks päev, et arstide süsteemis tahetakse mõnda asja 2 x . Katrina, kes ise õpib arstiks on väga pahane, nii ei jää meile arstegi. Mina usun küll, et Katrina hea arstina võib minna vabalt välismaale tööle.
See tuli mulle seoses tänasega meelde. Kui arste pole, sureme maha - ei olegi vaja tugevat mõistlikku sotssüsteem...
Ei, ma ei ole veel pettunud Eestis. Jumala eest EI OLE. Ma tean, et areng võtab aega. Aga kui see areng astub sammu aeg - ajalt tagasi, siis on nutumaik suus.
Tantsusammud, mida peab veel palju õppima. Nii mina kui ka ühiskond tervikuna.
Siiski loodan, et leian vallaga taas koostöö sujumise. Ja mõistmise, et minagi olen omalt poolt iat arengule panuse andnud ja võin julgelt sõna sekka öelda. Mitte kõik puudega inimesed ei vaja ainult abi, neist palju suudavad ise abiks olla ühiskonna arengule tantsides ratastoolikummide jälgi põrandale.
Võib - olla ajan praegu pilli mõne lõhki.
Kuid soovin ju ainult head. Kes siis veel peaks minu eest vastutama, kui mitte mina ise. Ja ma ei taha raha juurde - oh ei. Ma soovin ainult konkreetset paberimajandust, millega olen iat alguse aegadest saadik tõesti ise tegelenud ning tegelen meeleldi edasi - see meeldib mulle.
Hooldekodust ära pagedes kirjutasin lahkumisavaldusele, et vastutan enda eest ise. Seda olengi püüdnud teha - nii hästi või halvasti kui olen suutnud.
Ja ikka veel mõnikord tunnen end paljude silmis lihtsalt puuetega inimesena, kes vajab vaid abi kui sellist...
See pole enesereklaam praegu.
Ega appikarje.
See on mõte, kuhu poole võiks arengu tantsusammud astuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar