29. veebruar

29. veebruaril pole ma päris veel bloginud :)

Neid aasta vanused maale pole ka vist paljust teist näinud :);) Mul polnud maalidest pilte.

Unistuste org
Kahekesi on maailm ilusam

Niisiis, tänane haruldane päev jääb meelde kahe asjaga.

Hommik algas ebameeldivat. Siinkohal ma ei hakka kirjeldama räpast asja, mille likvideerimisega tegelesin enne hommikukohvi. Olin shokis. Papa rõõmus pealegi: näe juhtus ja mis siis... Loodan südamest, et see ei hakka korduma - muidu olengi papa hooldaja, kes ei tohi isegi magada jääda...

Papa tervis on täiesti läbi, kuid õlu peab olema... On pisut kontaktsem, kui jaanuari algul, aga kui hommikule mõelda - siis jah, lugu on päris hull.

Päev lõppes positiivselt. Saan Ukse abc-st dšusiruumile uue laiema ukse :) Nüüd usun, et kindlasti. Eelmisest maist olen ukse jamanud. Ja mu MSN-i tuttav töötab Ukse abc-s, kes püüdis juba suvel aidata, aga... kuna soovisin firmade meelest erilist ust, siis katki see asi jäigi igakord. Paar nädalat tagasi küsis Kalev, kas olen ukse saanud... Ei olnud ju. Siis lubaski saata mõõtja minu juurde ja teha ise, mis annab teha. Täna käiski hästi meeldiv noormees ja arutas ja mõõtis. Algul suhtlesime sms-idega ning pärast polnud mu hääldus probleem :) Mind ennast segas mu köha.

Tuleb tavaline uks. Kuid laiem. Saksamaalt.

Lükanduks ei mahu. Esik väike.

Voldikuks polnud ka hea variant.

Erko mõõtis isegi mitu korda mu ratastooli laiuse üle, et ikkagi pääseksin dšussiruumi uue uksega.

Köhin meeletult.

Varsti teen kuuma jalavanni.

NB ! NB ! NB !

Ja ENDISELT vajan isiklikku abistajat. Võibolla keegi teab kedagi soovitada.

Olen elus - poolsurnud

Käisin eile üldkirurgi juures. Ikka nende jalapunnide pärast. Nahakasvajat igatahes ei ole:) Märtsis on väike kümneminutiline op, lihtsalt lõikavad need punnid välja. Mul oleks olnud võimalus opist keelduda, aga ei näe põhjust, miks peaksin nende mädapunnide pärast edasi kannatama. Noojah, arst, 50-ndates meesterahvas ja dotsent, sai tõelise šoki, kui mu haavaarmi nägi. Hüüatas jumalast siiralt ja kohkunult, et mis asi SEE on ??? Talle vist ei jõudnudki kohale, kuidas saadi mind omal ajal niimoodi peksta. Ega ei PEAKSKI niisugune asi pärale jõudma, aga - seegi on ELU. Paraku...

Ja Maarjamõisa polikliiniku registratuur on ikka... Loogiline oleks, et registratuuris on üks laud madal, et ratastoolis inimene ei peaks kaela kangeks venitama, nagu kaelkirjak. Tartu Postimaja on hea näide, et nii saab küll - seal on mitu madalat lauda. Ja ometi on seal veel eraldi invalaud, kus ma ise pole käinudki - ei ole vajadust tundnud.

Kuna mul nahakasvajat ei ole, siis on mul praegu JÕLE nohu ja köha - vägisi tahavad ajud nina kaudu välja joosta:P Kaob viimat see viimane aruraasuke ka ära taskuräti sisse:P

Mitte ei saata läbi Tiiata :P

Küsiti minult isiklike abistajate suhtes kommentaari. Kes ja kus ja milleks - usun, et loete varsti. :) Minule oli ajakirjaniku soov üllatav. Sest küllap on teisigi, kes võiksid kogemuste jagada. Aga tagapõhi lool tuleb veelgi minu jaoks... pehmelt öeldes... uskumatu...

Aa mina mõtlesin iseendale ühe pisiasja päris selgeks. Mul on iseseisvus ja vabadustunne korraga - ja see ongi pagana hea.

Geniaalsuse tund

Sain teada, et projekt on rahastatud :) Küll pisut väiksema summaga, kuid küllap saame hakkama.! Aprilli nali tuleb naljana - olen jälle 1. aprillist ametlikult projektijuht. Vot nii :D

23. 02. - Mella sünnipäeval ehk tiiatibu sünnipäev

Luisega
Õnnesoov Mellale

SUUR - SUUR TÄNU

... kõikidele, kes mind eilse hommikust tänase õhtuni meelest pidasid ja ei lasknud mobiilil vaikida ning postkaste tühjad olla.

KALLISTAN TEID KÕIKI :)

Palju õnne, Eestimaa!

Sõitsin Tallinnast Tartu. Täna. Ilm oli hall ning bussiaken oli veel hallim, et Eestimaad vaadata oli suhteliselt võimatu. Bussiaknaklaas oli läbipaistmatu. Vihmanõred ja pori aknaklaasil - eks vaata siis aknast välja.

Eile Tallinna poole sõites oli õues kevad. Eestimaa oli imekaunis.

Kuid
eile hommikul üles tõustes ei tahtnud ma uskuda, et minu sünnipäev on kevadel :) Tunne oli küll nagu oleks olnud juba õues suur kevad.

Sellegipoolest hilinenud õnnesoov Eestimaa!
Eestlane olla on uhke ja hää.

Ei mäleta...

... nii sooja sünnipäeva nagu see aasta. Alati on olnud miinustes külma. Aasta tagasi oli paarkümnend kaardi külma. Läbi aasta on andnud Waide tiiatibu läbu rõõmsat energiat, kui ümberringis tundub kõik süngeks minema...

Üksaasta olid lumikellukesed küll omast aiast, kuid oli õues pagane ja paks lumi. Lumikellukestega sain vist 19. aastaseks...

Oo, kui ammu olin 19 :D

Ei mäleta, et oleksin ealeski mõelnud tõsiselt oma vanadusest. Vahel itsitan ja lõõbin, et näe olen niiii vanakene :D Tegelikult olen Karlssoni moodi "naine parimates aastates" :) Kes vaidleks vastu?!

Täna saadeti selline kild: "Kergem on õnnelikuks saada, kui oskame näha ebatäiuslikkuse taha, selle asemele, et ennast katkestada muretsedes, miks kõik pole täiuslik."
Seda lugedes mõtlesin miljonile asjale, mis ei ole täiuslikud.
Ka aastatele, mis kaovad kes - teab - kuhu...
Kuid ometi olen õnnelik inimene.
Või ma ei mäleta aegu, kus olen olnud päris õnnetu. Sest ma ei ole otsinud ideaaltäiuslikku õnne. Ja nii lihtne see ongi :)

Eile vaatasin Marju Kuudi. Ei ütleks, et ta mulle kunagi väga lauljana meeldinud on - ehk mõjutas lapsena vanemate hoiakki, et hirmus teistmoodi inimene... "Armastuse lugu" on aga alati meeldinud. See selleks.
Eile oli Marju Kuut fantastika. Mõistsin ühtäkki, et naine on õnnelik. Teesklemata. Sest ta on omaenda moodi. Iseendaga sõber.

Küll tahaks isegi nii umbes 25 aasta pärast olla roosa salliga ebatäiuslik särav ja õnnelik daam :) ;)

Täna

... nagu polekski mitte midagi kirjutada. Tavaline argipäev.

Võib - olla homme on jällegi rohkem sündmusi juhtunud. Laupäeval taas rallile Tallinna - jah see aasta ma oma sünnat ei peagi...

Vaikus on (olnud) sexikas

Juhuslikult sattusin nägema Puudepunkti lõppu, kus räägiti seksuaalsusest. Õige jutt. Eriti meeldis Olev Poolametsa lõpulause: esimene samm - tulge kodunt välja.
Veel meeldis mulle rõhu asetus, kas alkohol või ratastool on suhte juures hullem - päris hästi ei saanud aru, sest siis lülitas papa teleri etv-le. Aga midagi sarnast oli küll .

Kuid mulle on veidi vastu see koht, et meile, puudega inimestele on seximine eriline, erivajadustega. Saan aru, et kõikidel on see individuaalne, kuid samas intiimne tegevus. Kas sex on isiklikult mulle miski eri olnud - ma ei teagi. Võib -olla ainult ERILINE VÕIMLEMINE, mis on olnud nauditav ja valutu.
Kunagi ütles seksuoloog Toomsalugi mulle, et minu jaoks on see eriline... et ma pean kõike teistmoodi õppima... Appikene küll, sexuaalsuses OMAENDA MOODI ja ma ei tahagi teada, kuidas teistmoodi teistel inimestel sex on.
Võib - olla seda tulekski hakkama ütlema, et olge omaenda moodi partneriga, mitte teistmoodi.

Ei ole olemas ERIelu
ega ERImaailma.
Inimesed on kõik inimesed!

Ja seegi probleem, millega mina olen kokkupuudunud, on ka tegelikult niivõrd tavaeluline. Mitte ei saa öelda pagana pihta, et näe, mul on erilisest kummaline mure :) Nimelt, mu nn austajad on viimaks ikkagi öelnud, et mu abistajad/sõbrannad on ahvatlevamad kui mina ise... Ja nii see lihtsalt ongi!!! Normaalne naine või ka mees ei kannata sellist väidet iial välja - olgu ta ratastoolis või autoroolis - vahet ju ei ole.

Suhete hoidmine on nihkes.

Tõsiasi

Jutustasime sõbranna Lyga telefonis. Ta on töötanud eluaeg (minu meelest, ühes ja samas) lasteaias. Tuli jutt tööpuudusest seoses minu isiklikke abistajate leidmisega. Ly tõi oma poolt näide. Lasteaias oli hiljuti üks noor kasvataja töö mitte vastuvõtmise põhjuseks toonud: siin on liiga palju lapsi.
UPS!
Ja see noor neiu soovib lasteaias töötada olla...

Kuidas tööväärtusi taas üles tõsta?
Midagi on maailmas upperpallina viltu. Kohe palju viltu.

Mõtlemisainet kui palju

http://www.epl.ee/uudised/419408

Kõik on hea, kuid KUIDAS mõõta näiteks arstide suhtlemishoiakuid.?

Ja nii edasi...

Minust saab ITITIBI

... nii usub vähemasti Mella.

Itimeest ei saa minust iial - olen veendunud.

Mella õpetas õhtu otsa mind LEEPÜ kodukat www.leepu.ee tegema, nii et mõned väiksemad asjad oskaksin ise üles riputada. Noo, ikka õnnestus ka, kui Mella ütles puust ja punasest ette :D Vahepeal keerasin pisikesi käkke... aga jonnisin ka, kui Mella pakkus end appi, et teeb kiiresti ära - tahtsin ISE LOOM olla :D:D:D

Loodan, et nüüd hakkab LEEPÜ lehel rohkem olema uut infi ja nii edasi.

Kuigi vahel mõtlen, kas LEEPÜt ongi vaja. Küllap on. Usun, et suudame siiski midagi olulist öelda ühiskonnale...

Kui midagi ei ole - hüppa delfiiniga vette

Seda vajangi - delfiiniga vette hüppamist :)
Hommikul raadio rääkis, et delfiinidega ujumine on sama, mis hobuteraapia. Kuulasin kõrvas kikkis ning igatsesin just seda teraapiat. :):):)
Sest mis mul on - väsimus ... Igivana lauluviis.
Kirjutasin märkmiku selleks aastaks üheks unistuseks hobusega ratsutamise. Mõjuks kindlasti lõõgastuvat nii vaimset kui füüsiliselt. Ja siiski ma pole uurinud mitte midagi ratsutamisest. Ma tean, et ühekordne proovimine mind ei rahuldaks. Ja pidevaks ratsutamiseks vajaksin pidevalt ka isikliku abistajat...

Küllap mind on vägagi õieti naiseks kasvatatud. Konverentsil "Kuidas kasvatada 21 sajandi poisse ja tüdrukuid?" mõtlesin mõni hetk omaenda lapseeale... Kummaline, et ei mõelda pisikasvatusnipid, milledele me sageli ei mõtlegi, määravad soo võrdõiguslikuse.
Huvitav, kui oleksin mees, kas siis oleksin ka nii sitke? See vastus ei vaevagi mu peakest. Ma ei ole kunagi tahtnud teisest soost olla. Samas olen läbinisti naiselik. Vähemasti arvan naiselik naine olevat toetuses teiste arvamustele.
Ma ei mõtle, et naine on parem olla kui mees. Ei, mitte seda. Inimesed on kõik. Ma lihtsalt ei oska meesinimese moodi olla. Ja kas peaksingi? Küllap minu kasvatamisel andi valiku võimalusi rohkesti ja seetõttu olengi eelkõige inimene, siis naine ja alles siis erivajadustega...
Kuulates Rootsi lektoreid käis klõps läbi mõnes küsimuses, mis ongi probleemiks kõikjal poisse ja tüdrukute kasvatamises, et see ei olnudki minu halva vigase lapsevanema süü, mis mulle omal ajal taheti pähe määrida... Oojaa...

Mida ma tahtsingi öelda?
See läks meelest.

Vaatasin vahepeal õiguskantslerit Jõksi retke Mustamäe haigla. Jumala hea, et lõpuks nähti absurdseid ja ebainimlikke olukordi, mis on päevast päeva meie ümber. Kaldteed ongi suht palju prügikastide lähedal või prügikast on keset kaldteed (Tartu kesklinnas on selline koht, vähemasti oli).
Ausalt öeldes, enamus inva-wc on ju koristusvahendite kolakambrid. Mis mind on häirinud aastaid. Tartu turul oli viimati koguni inva-wc sõna otseses mõttes kaubaladu. Noo kuulge - see EI lähe mitte! See oli vist aasta tagasi, kui käisin seal ja just huvi pärast. Ma polnud seal aastaid käinud. Ei usu, et asjad on paremini seal... või EHK on...

Delfiiniga vette hüppamine oleks lahe, kui tundub kõik viltu olema...
Viiks mõtteid uuele tasandile...

ÄRA tegin!!!!

Praegu kirjutan mõne rea, homme pikemalt.

Eile hommikul jõudis buss 25 minti VAREM Tallinna - hetkeks sattusin paanika . Luiset ju veel polnd. Dokumditega tuttavas linnas - kuid üksinda. Hakkasin just bussijuhti paluma, kui selja taga küsiti:
"Kas aitan?"
Hästi, väga hästi õnnestus abistamine neiul. Lükas mind bussijaama sisse ootama Luiset, kes lubas 5 minutiga kohale jõuda. Selle ajaga jõudis neiu ära minna ja tagasi tulla, sest tal hakkas mure minu pärast. Kõnelesime palju. Saime teineteise nimed teada - tema Maali. Ja sedagi, et oleme õppinud psühholoogiat. Küsisin, kuidas ta oskas oskuslikult abistada. Maali vastas, et on ammu soovinud olla kellegile isiklik abistaja, kuid ei ole julgenud end soovitada.
Aitäh Maalile!
Usutavasti kunagi on Tallinnas mul isiklik abistaja juures - Maali... Elame näeme!

Täna päästis mu hinge Luise :) , kes tuli minuga Tallinnast minuga kaasa isikliku abistajana. Sest Helena saatis eile sms-i, et ta ikkagi ei saa täna tööle tulla. Mul oli juhe nii - nii koos, et tundus maailm kukkus õlgadele. Jäin ju eile õhtul Tallinna. Olin Karelil külas. Olin just Kristale helistanud, et ära oota mind - ma jään päälinna.
Ööseks jäin Luise poole. Aitäh Luise emale, kes lubas mind öömajale oma hubasesse koju! Ja aitäh, kes lubas Luise tööle ka täna, st minuga Kaagverre! Kuigi neil olid tänaseks teised tegemised...

Täna toimus iat ümarlaud. LEEPÜ HAKKAB VIST SIISKI IAT TEENUST OSUTAMA. Paari kuu pärast. Vallaga, sotsiaaltöötaja Anuga sai nö väike möödarääkimine selgeks rääkitud - probleemi nagu polnudki.
Rääkimine, vahetu rahulik rääkimine aitab pea alati!

Mosaiik on homseks VIST koos

Homme loodetavasti saan päälinna õhku hingata :) Tänase seisuga olen 10 päeva toas kükitanud - nagu piisab ehk :) Võtan kohe Tallinna seega ette, Tartut on õue õhu jaoks vähe... :P
Tegelikult on homme ENÜ järjekordne seminar, seekord üsna huvitav - "Kuidas kasvatada 21. sajandi poisse ja tüdrukuid?" Olen nädal otsa mosaiiki kokku pannud, kes saab mind hommiku vara mind linna viia ja nii edasi ja nii edasi... See on keerulisem teha, kui mõnd töögraafikut - uskuge mind.
Sest abistajatest on praegu nappus. On praegu küll tööle kandideerija - väga loodan, et ta jääb... Vara veel midagi rohkemat öelda. Kindlasti üks uus isiklik abistaja on vähe - nii et kõik isiklikuks abistajad kandideerige ja te ei kahétse :)
Õnneks homme Tallinnas on mul olemas Luise. ST seda, et sõidan bussiga ise Tallinna. Loodan, et ma vahepeal ei kao kuhugile :):P Eks ikka närv on pisut sees, kuigi olen korduvalt öelnud, et 2,5 tundi bussis üksinda rahvaga loksuda on mulle nauding. Selliseid üksi olemise hetki on mul pagana vähe ju.
Hommikuks moosisin sõbranna Krista ära.
Õhtuga pole veel päris selge pilt, mis teeb pisut hirmu, kuid küllap seegi laabub. Ega ma ei luba endal lageda taeva alla jääda - kuidagi kellegagi pean koju saama või vähemasti öömajale.!

Varsti öeldakse mulle hoopiski, milleks mulle üldse iat-t vaja on :) :P

Einoh...

Kõik võib olla, kuid tahaksin mosaiikide kokku panemisel rohkem närvi tegude jaoks.

Papa on arvatavasti harjunud, et laps kodus. Õhtul hakkas pärima, kuna tagasi tulen... Ta vist kardab üksinda jääda - ühelt poolt saan aru, miks kardab. Ta on olnud mul nüüd suhteliselt normis. Joob küll iga päev kindla koguse õlut. Tervis kehv, väga kehv. Räägib palju. Mitte kunagi ei ole ta nõnna palju rääkinud kui nüüd.
Ja omamoodi annab märku, kuidas ta minust ikkagi hoolib...
Lootust on veel!

17 aastat tagasi ei teadnud ma veel, et 00.02 sünnib mul tütar... Hea on tagasi mõelda imelisele hetkele :)

Hoidke mulle homseks varbaid! Ehk varbad pihku!!! :D

Väljas on veebruar...

VÄLJAS ON VEEBRUAR... laulis kunagi Leila Miller. Mäletate? Mind hakkas eile see laul kummitama. Kummitab tänaseni. Praeguse hetkeni.
Akna taga on LUMI ja talve moodi külm. Eile sädeles ka päike. Sädeles eredalt ja pimestavalt. Veebruari moodi.

Mida aeg edasi, seda armsamaks saavad vanad laulud :)

Leila Milleril oli veel "PÕLEV KÜÜNAL". Laul, mida paljud ei mäletagi enam. Kui ma õieti mäletan, on "Põleval küünlal" Kareva sõnad. See laul kumiseb kõrvus, kui küünal põleb laual. Mul endal ei ole seda laulu.
Olen seda internetis otsinud. Ei ole.
Kui mul oli esimene ja viimane lintmakk, olin siis 14...15 a, siis lindile lindistasin küll "Põleva küünla". Siis oli see juba harukordne juhus seda laulu saata lindistada. :) "Põlevat küünlat" lasti raadios väga harva. Veel enne seda, kui Leila Miller Rootsi läks... Ma isegi mäletan hommikut, kui vikerraadio rääkis karmilt, kuidas lauljate pere reetis kodumaa... Olime emaga Tallinnas külas ja tegime parajasti kohvi. Mul oli veel ohkena hea meel, et laulud jäävad ikkagi mulle lindile... :)
Ma ei tea, miks nüüd tulid Leila Milleri laulud nii meelde. Ei, ta polnud mu lemmiklaulja, kuid kuulasin teda hea meelega. Eriti "Põlevat küünlat". Eriti armunud olles.
Ei ole laulu kuulud pikki.
Ei ole ka muid meelte liigutavaid segadusi...

Väljas on veebruar...
Ja nüüd on aeg pisut rõõmus ja kurb olla. Mitte, et elaksin minevikuga... Olen ammu läinud aegadest lahti lasknud. Kuid on hetki ja inimesi, keda ei saa surmatunnini unustada... Kes on ja jäävad kalliks. Mitte üks vägi ei saa vähendada südames olemist.
Mu tütar saab pühapäeval 17 :)
Nüüd mõeldes on aastad KIIRELT - KIIRELT lennanud. Üksainus silmapilk. Hirm tuleb peale, kui kiiresti elu mööda lendab. Tuhiseb mööda.
Kas ongi elatud?
Või on oldud?
Sõditud mingite naeruväärsete nutulauludega. Mõnikord arvatud õnne naerusuil. Kas see ongi TÕELINE elu?
Või arvamine, et see ongi päris elamine?
Mu hing igatseb muud...
Ei, ma ei soovi häid aegugi tagasi. Juba sellepärast ei soovi tagasi, et tean, kui kiiresti jälle kõik möödub... Möödub nii - nii kiiresti, et mõni moment ei tajugi, kuidas oled õnnelik...
Teed vea.
Võib - olla paratamatu vea, mida tahad andeks paluda... Kõige raskem on iseendale vigu ja möödalaskmisi andestada... Kui tead veel, et teistviisi tegemine oli sinu kätes. OKEI, sinu jalgades... Vahet ju pole.
On andestamatu valu ka ainult mööda minev valus lõputu mäng?
Varjatud pisarad pole päris?
Viha pole ka päris?
Ega rõõmude igatsused...
MIS on tõeline?

Ehk uskumine, et kuskil mingil moel olemas TÕELISUS... mida mõistame meie...

Ja väljas... või vähemasti kalendris on... veebruar...

EI SAA MITTE VAIKI OLLA...

Rääkimine toob veel ükskord mulle ei - tea - mida kaela :) Aga pole hullu!!! Ei jää vait sellegipoolest.
Esmaspäeval toimub mtü LEEPÜ-ga ümarlaud isikliku abistaja teenuse teemal. Ma väga loodan, et üritus tuleb vaid kasuks IAT arengule. Mitte ainult iseenda ja oma iat arengu pärast.
Eks näis, mis sellest korrektsuse ja muu taga ajamisest saama hakkab !

On hirmgi pisut, et pisut normaalsete õiguste eest võitlemisega teen iseendale kahjugi...

Nii armas sõbrapäev

Päev otsa rõõmu sõnumid!

Lõpuks sain teada, et minu kallis Kamila - jällegi mu endine isiklik abistaja :) - on pisitütre emme :) Kas pole rõõmus uudis!? Ootasin seda teadet juba paar nädalat.
Muide, olles Kamilaga töösuhtes ligi 4 aastat tagasi, ütlesime teineteisele kõik aeg "kallis", mitte nime :) :) :)

Ja on muudki rõõme.

Nii - nii hea, et on olemas sõprus. Sõpruseta ja armastuseta ja hoolivjulguseta oleks elu must ja sünge. Õnneks on SÕPRUS, HOOLIVJULGUS JA ARMASTUS :), mis muutavad kõige raskema mure hetkekski rõõmuks :)

Sõbrapäevahommikuks

Oma allikas on igas metsas,

igal oksal õitseb oma õis,

iga süda varjab oma muinasjuttu,

kõigil meil on oma aeg ja onn.

HEAD SÕBRAPÄEVA KÕIKIDELE SÕPRADELE!

Aitäh, sõbrad, kes hommiku vara saatsid mulle sõnumeid, emaile ja ütlesid MSN-s sõbrapäeva tervitusi!

Täh, sulle, Piret, sügava mõte eest, millega alustasin!

Koduvangi mõtted

Nädal aega olen istunud vaid kodus :S

Alati saab ju veel hullemaks minna!!!

Olin juba unustanud, kuidas on toime tulla praktiliselt isikliku abistajata... Sellist jama seisu pole mul olnud a´la aasta. Või ei tahtnud mäletada, et seesugune olukord võib iga hetk juhtuda, sest tegemised olid täies rauas. Mõnikord küll väikest viisi vingusin, et võiks veel paremaks minna.
Tegelikult isikliku abistaja teenuse juures on raskeim küsimus, kus leida uusi isiklike abistajaid. Seni kuni pole isikliku abistaja tööd nagu teisigi ameteid väärtustatud seni on raske loota, et midagi muutub... Tahame või mitte, kuid meil on tööjõu puudus. Arvan, et seda tekitab ka konkurents ja valiku võimalused. Noored on asjalikud ja teadjad, mida nad soovivad hakata tegema ja mis tööd tegema. Mõni teab õieti oma hinda, mõni mitte...

"Hea" on see, kui nüüd neil päevil, mil olen kirjutades arutanud iat üle, on nii mõnigi isikliku abistaja kanditaat lugenud mu blogi ning mõelnud, et issand jumal, mis õudsusega peaksin end siduma... Tegelikult, lohutuseks ütlen, et see ei ole üleüldse õudne töö või kui öelda teisiti, on isikliku abistaja töö on töö nagu iga teine töö.
Natuke raske.
Natuke vastutav. Mitte minu eest vastutav töö. Mitte seda.
Natuke põnev.
Natuke närve nõudev.
Ja julgen öelda, et ka silmaringi avardavam. Seda on sõnade vahelt väitnud mu endised isiklikud abistajad.
On kindlasti hüpelauaks suuremale tööle. Kui töid saabki mõõta. Kõik tööd on suured ja vajalikud, kui teha südamega.

Ometi usun jätkuvalt, et isikliku abistaja tööst tuleb pidevalt rääkida ja luua sümpaatsed ja turvalised töötingimused, mis oleks ka konkurentsi võimelised teiste töötingimustega. Ja ka seda, et koguaeg rõhutada üksnes, mida teenuse saaja saab või ei saa...

Ah, olen väsinud sellest kõigest rääkima momendil... Mul on muidki tegemisi, milledele keskenduda, kuid ma ei suuda.
Ausalt.

On küll tagavara variandid, et kuhugile nüüdki pääseda. Nad on tõesti tagavara variandid nagu alati ainult sellisteks puhkusteks, kui tõepoolest vajan tagavara abi.

Uus galerii kujundus kodukal

http://www.lux.ee/tiia/?page=10023

http://www.lux.ee/tiia/?page=10027

Kõiki pilte pole veel jõudnud panna... Lõpuks kaotasin JAH - koolituse pildid, Helenaga ja ka Luise pilti ära :S Nad on kallikese sügavustes, kuid ma ei ole veel leidnud...

Hullu ei olegi, hull alles tuleb :)

Rääkimine aitab.
Rääkimine vahetult ja julgelt õigete inimestega õigel hetkel. Lihtsalt kõval toonil, kui seda ka vaja on, konkreetselt ning sõbralikult: hallo, minagi siin. :)

Julgeks ma ainult rohkem õigel momendil vahele öelda! Tihti siiski vaikin. Neelan alla.

Mul on hea meel, tõsiselt hea meel, et vald mõtleb iat laiendada ka teistele inimestele. Kindlasti on ametnikele rohket pea murdmist, kuidas ja mismoodi teenust pakkuda . Saan aru, et see on valla parim soov ja samas keeruline lahendus. Väikevallast on iat suurem osutamine küll vaid positiivne nähtus. Tuleb ainult toetada kahel.
Loodan, et Mäksa vallas käivitub samuti kooli abistaja teenuski.
Usun aga siiski, et kõik oleks kov-le hoopis lihtsam praegu uut jalgratast leiutada, kui oleks olnud minu selgitustest aastast aastasse rohkem kasu, mis + kuidas + kellele on isikliku abistaja teenus. Momendil on küll tunne, et ega iat üldiselt ole veel päris selge. Vallale.
Ma ei imestagi selle üle.
Sest palju asju on veel lahti rääkimata Eestis. Ja kõike ei olegi võimalik üks ühele paika panna. Reeglid on rikkumiseks ju!!! Minu meelest on täiesti normaalne, kui igasse eluhetke jääks loovus. Loomingulisus.
Loovuseta ja loominguta ei areneks mitte midagi ega ükski inimolend.

Eile helistati VÜF-st.
Väga meeldiv suhtlemine oli projekti asjus. Muidugi olen iseendale pahane, sest olin teinud eelarves paar väikest apsakat ning seetõttu ei läbinud tehnilist vooru.
Pole hullu!
VÜF esindaja palus hästi toetavjulgelt parandada vead ja projekt esitada uuesti teise taotlusvooru.
Ausalt öeldes, toetav suhtumine rahastajate poolt paneb lusti ja hoolega projekte ikka ja jälle kirjutama. Annab töö jaksu. Projektidee ei ole ju enda lõbu jaoks kirja pandud ja heal juhul ka ellu viidud, vaid alati on mõeldud sihtgrupile, kes saab meie tööst kasu.

Minu all naabrid korraldavad jätkuvalt joominguid. Ilmnes, et majarahvas oleks pidanud teadma, et nad on järelvalve all. Kas see pole ikka kriminaalhooldaja rida või kuis... või mis järel valve all... See järelvalvegi vist ei aita enne, kui elanikelt kaebus jõuab politseile... Väga huvitav? Kui ikka on õieti arusaadud...
Igatahes neil olevat segapuder koos - joomine, ka naine joovat ja vägivald. ÕUDUKAS.

Täna oleks võinud Tallinnas Tänu üritusel olla. Kuid... Nägin AK-s tuttavaid nägusid...

Arengu tatnsusammud!!!!!!!!

Ei, ärge ometigi mind uskuge!!!

Kas täpselt nii?

See aeg on läbi, kui olin hall hiirekene, kes laskis enda eest otsustada ja end paika panna.

Ma ei tea, kuidas juhtus sedasi, et mina kui sotsiaaltöötaja aja(si)me iat asja. See on iseendast hea. Kuid koostöö kui selline jääb küll vajaka.
Olen 8 aasta jooksul rääkinud ja rääkinud ja rääkinud väsimatult, kes on isiklik abistaja ja mis on isikliku abistaja teenus - ja see kõik on olnud nagu peaga vastu seina jooksime. Ma ei väita, et küsimine on paha. Seda mitte. Aga kui alustada aastast aastasse selgeks tegemist nullist pihta, siis iat küll ei hakka kunagi edasi arenema.
Ohjah...

Võib - olla näen tondi, seal kus tondi ei olegi.

Tõsiselt, kui isikliku abistaja teenuse põhimõte on alguses peale olnud, et klient on esmane, siis...
Ausalt öeldes, tekkis mul täna taas küsimus, kuhu sotsiaalsüsteem areneb... ja tervishoid... Katrina ütles üks päev, et arstide süsteemis tahetakse mõnda asja 2 x . Katrina, kes ise õpib arstiks on väga pahane, nii ei jää meile arstegi. Mina usun küll, et Katrina hea arstina võib minna vabalt välismaale tööle.
See tuli mulle seoses tänasega meelde. Kui arste pole, sureme maha - ei olegi vaja tugevat mõistlikku sotssüsteem...

Ei, ma ei ole veel pettunud Eestis. Jumala eest EI OLE. Ma tean, et areng võtab aega. Aga kui see areng astub sammu aeg - ajalt tagasi, siis on nutumaik suus.

Tantsusammud, mida peab veel palju õppima. Nii mina kui ka ühiskond tervikuna.

Siiski loodan, et leian vallaga taas koostöö sujumise. Ja mõistmise, et minagi olen omalt poolt iat arengule panuse andnud ja võin julgelt sõna sekka öelda. Mitte kõik puudega inimesed ei vaja ainult abi, neist palju suudavad ise abiks olla ühiskonna arengule tantsides ratastoolikummide jälgi põrandale.

Võib - olla ajan praegu pilli mõne lõhki.
Kuid soovin ju ainult head. Kes siis veel peaks minu eest vastutama, kui mitte mina ise. Ja ma ei taha raha juurde - oh ei. Ma soovin ainult konkreetset paberimajandust, millega olen iat alguse aegadest saadik tõesti ise tegelenud ning tegelen meeleldi edasi - see meeldib mulle.


Hooldekodust ära pagedes kirjutasin lahkumisavaldusele, et vastutan enda eest ise. Seda olengi püüdnud teha - nii hästi või halvasti kui olen suutnud.
Ja ikka veel mõnikord tunnen end paljude silmis lihtsalt puuetega inimesena, kes vajab vaid abi kui sellist...

See pole enesereklaam praegu.
Ega appikarje.
See on mõte, kuhu poole võiks arengu tantsusammud astuda.

Ümberkorraldamise pühapäev

Silmad kipitavad juba. Olen varsti 12 tundi kallikese taga istunud. Koguaeg midagi teinud ja mõelnud ja kirjutanud.
Korrastame Mellaga koduka pilte. Galeriid. Tulemusi ei saa veel näha. Pilte on palju sorteerida ja uuesti üles riputada.

Siis tegin isikliku abistaja teenusega taaskord mõttetööd. Küsisin nõu ka oma olnud isiklikelt abistajatelt. IAT ümberkorraldamisel on vaja kaasada tingimata isiklike abistajaid, kelleta ei saaks üldsegi teenus toimida. Aitäh Ragne, Mari - Liis ja Aile, kes te koheselt positiivselt vastukajasite ja kaasa mõtlete!
Siiski ma praegu ei kirjutaks mõtetest pikemalt siia, teen seda puhanud peaga. See on omajagu päris hulljulge samm isikliku abistaja teenuse arengu teel. Mul on endal aga hea tunne, et varem või hiljem õnnestub. Kõige halvim, mis saab juhtuda, on see, et mulle öeldakse "EI!". :) Vähemasti peab proovima :)

Hommik lohutus ei too...

Igatsen kallistusi. Kallistusi jagada. Kallistusi saata. Tõelisi.
Meel on nukker.
On õhtu nagu ikka. Soovisin muuseas vaadata, kas etv-l on pilt juba ees – eilsest virvendab ka etv. Puldi juurde jõudes, tõstis papa järjekordselt häält: „Mida proovid, tead ju, et ei näita!” Ai, plahvatasin taas! Ei soovinud seda põrmugi. Ma püüan iga hinna eest praegu püsti jääda. On asju, mida siia kirja hetkel ei pane. Mida võib ridade vahelt aind mingil viisil välja lugeda.
Muide, papa ise proovib kanaleid õhtu jooksul kümneid kordi.
Nii on papa „esinenud” külalistegi juures olekul. Oi, mul on olnud häbi! Muidugi külaliste ees…
Olen omas kodus.
Ma ei peaks nagu tundma piinlikkust – vabanda aga ehk võin telekat puudutada. Aga tunnen piinlikkust. Vahel hiilin hiir vaikselt toas ringi, tavaliselt olen oma nurgas või tagatoas maalinurgas. Tean vägagi hästi, et seebiooperid telekas on ainus kontakt papal muu välisilmaga.

Minu elu on seebikas.
Teiste seebikade vastu ei tekkigi enam mul huvi ega põnevust.

Praegu küll mängib iiri muusika üsna kõvasti. (Papa kõrvade jaoks kindlasti on kõva.)

Aa et vana inimest tuleb austada – ütles papa, kui plahvatasin: „Olen omaenda kodus ja ma ei või mitte midagi.” Heaga nõustun. Aga minu meelest ka vanana tuleb austus välja teeninda nii öelda. Või taolist.
Olen halb tütar, jah?! Segan pidevalt.
Olen ka halb vanem…

Kes õieti olen?
Pagana lihtne oleks öelda, et puudega inimene. Kuid puue ei ole privileeg. Ma ei tahaks kunagi austust vaid sellepärast, et mul on puue. See alandaks mind vist sügavalt.
Kes siis ikkagi olen… Esitan seda küsimust jällegi endale üsna tihti. Ma ei ole ja olen iseendaga rahul.
Mul on tunne, et upun mõni hetk muredesse ära. Ametlikult ma ei oska ujuda või vähemasti kardan ujuda (see viimane on õigem) ja siiski ujun ikka ja jälle rõõmude pinnale.
Filosoofia :) :P
Elu on liiga lühike ja ilus, et lihtsalt tormata ilust mööda kui muuseas. Ka enda hing võiks ilusam olla, kui lihtsalt teada, et meik näos on ilus.
Kas pole nii…
Võib – olla ka ei ole nii.
Minu jaoks on.

Eile ja täna on kuum teema seksiuuring, et paljusid naisi on meelitatud majanduslikku toetuse eest seksuaalvahekorrale. Ütlen ausalt, et mõnel korral ka mind. Mina pole õnge läinud. ÕNNEKS. Ja ei lähe ka. Uuringust nii palju, et tulemused on usutavad. Kinnitavad, et väärtused on upperpallina uppi.
Papa jutustab lõbusasti, et omal ajal olevat öeldud: „Sõbra puukuur ja kolm kopikas”
Juba see väljend ajab mul ihukarvad püsti.
Jumal, jumal, kas mehed ei olegi üldse arenenud või mõistlikumaks muutunud…

Mina aga igatsen midagi tõelist juba pikemat aega… Kuid seda vist ei olegi…

Lähen magama. Ehk saan täna und pisutki rohkem… Ja siiski homme ega ülehomme hommik lohutus ei too…
Küsimused jäävad. Piinavad mõtted jäävad, miks elada ja olemas olla siin meeletult kurvas ja karmis maailmas…
Kuid nendeta poleks vist end ega elugi…

Internetist

Järjekordselt ei olnud siin hommikupoolikul internetti. See on saanud kuidagi süsteemseks - iga üle laupäeva kaob internet. Puhkepäevadel :)

Elion klienditelefon on närvide röövija - võid oodata tulemusteta tunnigi ning kuulata muusikat. Olen pannudki mobiili valjuhääldile ja ise söönud pannkooke pooltundi. Kõht sai täis, kuid klienditeenindaja ei suvatsenud rääkima hakata.
Mu kannatust katkes...

Hea seegi, et viimastel arvedel on arved väiksemas summas, on maha arvestatud internetita olemise aeg.

Mul ei ole puhkepäevadel puhkamise vastu küll midagi, kuid vahel on interneti vaja. Mitte harjumuste jõustki. Asjaajamised ei oota ju.

Viimasel ajal püüan kallikese taga olla nii vähe kui saan ja täpselt nii palju, kui tarvis.

Usun... ei usu... Usutav... Uskumatu...

Segased tunded on mul momendil. Väga segased.

Kas olla rõõmus
või murelik?

Juhtus, mis pidi ükskord juhtuma.

Ei, ärge kartke, kõik on elus ja kodus korras.

Kuid ma ei julge ei naeratada endamisi ega nutta...

Ohjaa... jälle need vanad lugulaulud...

Harjumatu on, et täna jääb kogunisti kolm olulist üritus ära.
Suvest saadik olen ära harjunud, et mul on olnud isiklik abistaja suhteliselt käepärast. See ongi normaalne olukord iseseisvusele. Mis sest, et mitte ideaalne veel. Väga normaalne on ju see, kui MINA üleüldse ei peaks sobitama oma planeeritud aegu abistaja omadega ning küsima igal võimalikul juhul üle küsima (HEA pärast), isiklikult abistajalt: "Kas saad ikka tööle tulla?"
Arvan, et enamus tööandjad seda küsimust ei esita töövõtjatele pea iga kord, kui töövõtjad peavad tööle tulema. :)
Helenaga vestlesime üks õhtu isikliku teemadel. Ta oli/on kuidagi avatud kaasamõtleja. Nagu Pillegi.
Mäletan oli arutlus Pillega, kas isikliku abistaja on tööline või klienditeenindaja. Isikliku abistaja teenuse järgi otsustades võiks olla vabalt peenema nimega s o klienditeenindaja. Sest mina, kes vajan isikliku abistaja abi, olen ju klient ja see on teenus, mitte töö. Seega loogiliselt miks mitte klienditeenindaja :)
Need on ehk küll pisiasjad, mis on paika panemata. Mäletan, Pille soovituskirja kirjutasingi klienditeenindaja st isikliku abistajana.
Helena arvas, et ta pole proff isiklik abistaja. Arvan teisiti. Enamus mu abistajaid on saanud profideks lühema või pikema aja jooksul. Helena on lühikese ajaga saanud proffiks saanud. Seda omal esimesel tööpäeval, kui ronisime bussilae alt ratastooliga. Lugesite õieti! Bussijuht käskis tookord esiuksest siseneda koos ratastooliga - tõeline ronimine üle piletiaparaadi, olin sõna otseses mõttes bussilae all. Ma ei tea, kui raske Helenal võis olla - aga ellu me jäime. :) Hea oli see, et üks mees aitas eest tõsta.
Ma ei taha öelda, et kõik isiklikud abistajad on ühtmoodi profid. Siis oleks jälle igavus maailmas.
Võib - olla ongi isikliku abistaja teenus pisut targupidi Eestis pihta hakanud. Meie, kes vajame iat-st teame vägagi hästi, mis see töö endast kujutab, kuid kui tööd pole me eriti tutvustanud. Tulevad need abistajateks, kes julgevad otsida uusi kogemusi. Ei tule need, kes natukenatukene kahtlevad juba iseenda julguses.
Olen jätkuvalt seda meelt, et üks ühele ei saa isiklikke abistajaid koolitada. Kuid näiteks kirjutada ja rääkida veel ja veel, mis on isiklik abistaja töö kui selline. Võimaldada töövõtjatele ka sotsiaalne turvatunne. Nagu mina isegi näiteks tahan sotsiaalset turvatunnet.
Oleks mul pidevalt 3 ... 4 isikliku abistajad konkreetselt koguaeg, siis saaksin absoluutselt kõike konkreetsemat paika panna, isikliku abistaja enda suhteski.

KÜ koosolekust täna sain alles paar tundi tagasi teada. Papalt. Üleeile koju tulles ma nagu ei näinud teadetetahvlil koosoleku teadet. Minnes/tulles vaatan automaatselt kiiresti teadetetahvlile, et olla võimalikult palju kursis kodumaja elu - oluga. Loodetavasti jõudis mu volitus kohale.
Hea küll, võib - olla ma ei pannud tähele teadet...

Kui elada, siis juhtub ikka ootamatuid asju

Täna hommikul sadas alla riiulis üks keskmine raamaturiiul. Kinnitus murdus lihtsalt ära. Praegu on riiul läpakil alumise riiuli peal. Riiuliservalt alla kukkunud tagavara lambipirn jäi muideks terveks :)

Nii et ole sa kodus või ükskõik kus – iialgi ära mõtle, et midagi ei saa juhtuda, sest olen ettevaatlik.

Või siis ka sedasi, et kui elada, siis juhtub ikka ootamatuid asju. Tegijal ju peab juhtuma mõndagi – loodetavasti vähem halba – sest kui ei juhtu mitte midagi, siis arvatavasti tegija ei elagi enam :)

Saladused

Kummitab ikka veel film "The Secretit". Kummitab polegi vist õige sõna. Sest see film ei pane filmikunsti kui sellise üle juurdlema, vaid iseenda sisse piiluma. Sügavuti.
Kummitus on vist iseendas ja iseenda järel... ees ... kõrval...
Saladuse kummitus iseendaga positiivne sõber olema.
Ka eelnev rutiin saab positiivne sõber olema, kui vaid võtta möödapäästmatu sõbrana.
Maalides mõtlesin saladustele.
Inimolend on justkui maal. Tõmbad oma arust viimase õige pintslitõmbe ning oled veendunud, et nüüd ongi maalipilt valmis, kuid vaatad järgmine päev või kuu... aastate pärast, et näed sa, kui poolik töö see veel on...
Inimolendiga on sama lugu. Päris iseendaga ka, ammugi veel teise inimese tundmisega.
Jäin mõtlema, kui mitu protsendi võin mina iseend tunda... Kas tõesti pole mul kuhugile areneda... Olen küllalt positiivne teiste arvates. Aga minu oma arvamuses on see, arenguruumi on lõpmatult.
Ma ei ole veel pooltki nii positiivne enda suhteski, kui peaks olema... ja mõni saladus enda sees jääbki usutavasti lahendamata selles maailmas...

Mis on rutiin

Mis on rutiin?
Sellele ajendas mõtlema jällekordne kogemus kogemuste reas.
Mõtlesin, et minul on ka vahel rutiinsus. Päris kindlasti on. Seda polegi vaja mõelda, vaid see ongi nii.
Minu rutiinsust tekitavad paljud asjaolud. Mõnikord, ei mitte mõnikordki, vaid pigem üsna sageli pigistan silma kinni, et mitte kukkuda masenkasse. Otsin uusi võimalusi rutiinist välja tulla. Ma ei mõtle sellele, kuid tihti ütlen iseendale, et see
Juba voodi tegemine on ju rutiine - õhtust õhtusse ja hommikust hommikusse üks ja seesama. Kas pole?
Kas kõige rohkem ei ole peale surutud rutiinsust lapsel ja noorel? Lasteaia ajal. Kooliajal. Täiskasvanud tahavad ja käsivad minna igal hommikul täpsel kellaajal lasteaeda... kooli... Laps kuuletub. On ehk aga stressiski kõige sellest.
Minu esimene rutiini kogemus oli 3...4 aastaselt logopeedi juures. Jube igav ja tüütu oli päevast päeva kindlal ajal kellaajal peegli ees korrutada lugematu kordi "a" ja "o", sealjuures rahulikult istuda. Keegi ei küsinud, mida tahab laps!!! Asi ei olnud hääldus harjutustes. Üldsegi mitte. Kõike oleks võinud hoopis mängulisemaks teha... :)
Kooliajal oli vahel mul rutiin, et päevik oli punaseid ja siniseid viisi täis. Vahetevahel jätsin nimelt õppimata, sest igatsesin "2" ühelegi päevikulehele. Tunnistan ausalt, mõnikord tundus "2" just see rutiinist päästja, mis oleks öelnud "Tiia ei olegi nii eeskujulik õpilane"... See päästja "2" ei tulnudki...
Hea õpilase rutiin kadus teiste argipäeva rutiinidesse.

Rutiin on siiski hea.
Ta lubab otsida ja leida ja kaotada :)

Lähen maalima. Mitu aega ei ole värvide maailmas olnud! Maalimise ettevalmistus on tüütu... rutiine...

:D

HEAD ALGAVAT ROTIAASTAT :)

Nalja pärast võiks horoskoopi lugeda - papa sokutab seda vägisi lugemiseks :) Septembris olevat kalal õige aeg abielluda :D
Nii et - mõtleks sellele ka - aaaaga miks ka mitte :)

Hea

HEA on kodus olla :)

Olen ausalt väsinud olemast linnas öid kellegi pool :) See tekitab mul eesolemise tundeid. Kodus ei ole kellegil ees.
Tänane päev laabus ladusalt, kuigi eile õhtul oli veel suur küsimärk kogu päevaks. Aga ei - KÕIK SUJUS. Isegi raamatupidamise koolituse 2 päeval sain osaleda. Osalesime Maarjaga. Kuid mina isikliku abistajata. Lõpuks jooksis kaks noort naist mulle appi, kusjuurest esimesest hetkest said abistamisele pihta - ütlesid, et õpeta ise, sest me ei oska ju :) Igatahes mantli saime ilusti selga ja liftiga alla ka :)
Teaduspargi kohviku daamgi oli ka lahke juba eile, kui Helenaga sõime. Täna jõime Maarjaga kohvi. Kohviku daam pani ise mulle kohvisse suhkrut :)
Nohjah, kui nii edasi läheb - siis varsti küsite, milleks mulle isiklik abistaja :D Mõtlesin sama täna isegi juba :D ;) :P

Minu meelest sain targemakski. Mtü raamatupidamise koha pealt. Küsisin nõu ka IAT kohta. Ilmneb, et mu mõtted on head ja täiesti ellu viitavad. Alati polegi vaja vaid sotsiaalküsimusi arutada, vaid ka muid seisukohti. Naljakas, EI, SIISKI TÕSISELT HEA MEEL ON SELLEST, et raamatupidamise koolitaja sai otsekoheselt asjale pihta - ja nii ongi. Nüüd on vaja ametnikele sotsiaalministeeriumiski asi selgeks teha. Siis võiks luua ametlikult uue tasandi omaenda IAT süsteemis, kuid miks ka mitte laiendada põhimõtteid teistele klienditele.
Samas ei tohiks keegi, kaasaarvatud mina, et isikliku abistaja teenus ON niivõrd individuaalne, et seda teenust kõikidele rakendada üks ühele lihtsalt ei saa. Kuid koolitusi saaks küll korraldada väga säästlikult ja efektiivselt :)
Neist mõtetest teinekord pikemalt.

Sain koju masinaga. Ootamatul kellaajal. Papa oli üllatanud - ta ootas bussi - ja suhteliselt normis. Räägib külajutte... :)

HEA on siiski kodus olla.

Jõuaks ma peagi selleni, et on nii mitmed abistajad ning ükskõik mida ja ükskõik kus ma ei teeks, siis päeva lõpuks ikkagi koju tulla...
Eeee, segane lause - püüdke aru saada...

Lähen puhkama :)

Umbes 13 km ja filmiõhtu toimub kahekesi -esialgu

Arvutasin just praegu kokku, et täna sai Tartu linnale umbes 13 km-ne ring peale tehtud. Seekord Veerikult kesklinna, kesklinnast FI juurde, ja FI juurest Veerikule tagasi. Helena, tean küll, et sa loed mu blogi, ja soovin öelda, et sa oled mul järjekordne hea kõndija:) Võta seda, kui komplimenti (mitte komplimendi pärast - neid ma ei oska teha, ja vist ei tahagi osata). Tegelikult oli täna üsna kevadine ja ilus ilm. Käimiseks nagu loodud - kuigi, ega me käinudki lihtsalt käimise pärast, lihtsalt oli vaja ühes linna otsas ühte asja ajada, ja teises teist.

Käisin perearstil. Jalakesel on järjekordselt miski punn. Perearst suunas mind igaks juhuks üldkirurgile, kelle järjekord on aga paar nädalat. Selle ajaga jõuab nii mõndagi juhtuda, ntx punn ära kaduda:P Perearst ei kahtlusta küll midagi hullu, aga - usalda, aga kontrolli, ex. Seda enam, et punn lööb aeg-ajalt ennast nähtavale. Pealegi, jäin praegu mõtlema, et hea oleks testida IA-ga haiglas olemist. Katrina oleks ideaalne, arvan - mitmepoolne kogemustevahetus:) Mitte et tahaksin nii kangesti haiglas vedelda - oi EI !!! Vastupidi - ma ei salli haiglasolemist. Huvitav, kas meil Eestis on keegi ülepeaüldse katsetanud IA-ga haiglas olla ? Tean, et Kalle on - aga no kuhu siis Kallet ei jätku:P Soome parlamendist kuni Barclay hotellini.

See on taas üks edasimõtlemise koht. OK, on olemas hooldusõed, jne., aga IA on ju natz teine asi.

Aga täna hakkame Maarjaga kahekesi "The Secretit" vaatama. Jah-koolitusel ei saanudki veel isu täis:P, või õieti juhtus mul seal pisike äpardus - aga see jääb minu ja Helena vahele. Pidi küll olema leepükate filmiõhtu, aga see lükkub mitmel põhjusel edasi.

Homme hommikul jälle koolitusele.

Asi selge

Kohtusin varjupaiga esindajaga ja arvan, et saime üksteisest aru. Alati on mõtet silmast silma rääkida, siis hakkavad asjad selgemaks saama ja ehk kuhugipoole liikuma ka. Rääkisime veel natuke üleüldiselt erivajadustega inimestest. Tõsi on see, et praegu on füüsiline ligipääsetavus varjupaigale nõrk, ehk lausa olematu. Sellest on muidugi kahju.

Loodan väga, et tänase kohtumise tulemusena sai väike samm edasi astutud. Ja muide, sama varjupaik, kus mina kunagi olin, ongi teise kohta kolinud.

Käisin elus esimest korda Tartu Muusikakoolis. Jäägu saladuseks, mis asja ma seal ajasin:P, aga endamisi mõtlesin naljaga pooleks, et kui õige läheks klaverit õppima. Üks lapsepõlveunistus oligi hakata klaverit mängima:) Õppida pole ju kunagi hilja. Seegi asi sai uuesti selgeks.

Teokarbid Iirimaalt

Sain paki Helenilt, kes avastas mu blogi Iirimaal. Aitäh sulle, armas Helen!

Nüüd on vaja mul maalida üks imeilus maal, millele tuleb raamiks teokarbidest raam :)

Moment on kiire. Torman Helenaga linna...

Lumine lõhn ja...

See talv esmakordselt sai vaipu lumes kloppida. :) Ootasin seda hetke. Oki, Helena mässas vaipadega lumes, kuid toas on siiani lume lõhn - või kujutan lume lõhna ainult ette :) Vaipade tuppa toomisest on möödas ca kuus ja rohkemgi tundi juba. Toas on puhtus. Värske puhtus. Lume puhtus.
Ise küsimus on see, kui puhas on lumi.
Kuid otse taevast alla sadanud lumi peaks siiski olema veel särav puhas :)

Nohjah, võib - olla olin eile varjupaigaga pisut ennatlik järeldusi tegema, kuid siiski... Suhtlesin taas sõbranna, laskusime tuumani "miks", küsitlesin ja arutlesin mitte kui võimalik varjupaiga klient, vaid kui asjaosaline, keda huvitab kogu ühiskonna areng. Sest "miksile" tuli vabandus, et nad ei ole kokkupuudunud ratastoolides inimestega ega oska arvestada...
Selge.
Küsisin, kas on mõeldud ligipääs kui selline pimedale või kurdile inimesele- vastus oli täpselt see: "ei tea"
Kas see on ka selge...
Ühesõnaga, erivajadustega inimene ei saagi turvaliselt abile looda, kui tekibki see vajadus kodunt ajutiselt varjuda... Kas sedasi...
Tean, et Tartu teises varjupaigas on küll teisigi erivajadustega naisi olnud peale minu... Kuigi ka seal on/oli vähemasti füüsiline ligipääs nulli lähedane. Minu jaoks küll mitte. Kuid mina olen mina, eks ole :)
Niisiis, kohtun varjupaiga ühe töötajaga. Võib - olla tuleb ainult kasuks neile, kui suhtlevad minuga. Püüan seletada, miks hoiakuid peaksid teistmoodi olema, mitte selliselt nagu nad praegu on. Ehk mina ise ei saagi sealt head nõu või häid soovitusi - aga mine tea :) - aga ehk keegi tulevikus saab proffi abi.

Ei saa ometigi toonitada pidevalt ja jätkuvalt, et meie sotsiaalsüsteem on nõrk jne. Selleks ongi vaja omi arusaamisi muuta, et muuta Eestimaad paremaks. Tugevamaks.

Eurolaul 2008

Täna oli minul eurolauludes raske valikut teha. Meeldisid 4...5 laulu. Ma ei hääletanud. Lihtsalt ei olnud kiire otsustamivõimega :)
Kas Kreisiraadio poisid olid just kõige - kõige ... - seda pean veel mõtlema. Ühtegi kehva sõna ka ei oska öelda :)



Teler oli aga minu lainel. Palumata. Papa ise pani etv-le eurolaulu alguseks. See on väikene ime juba :)

Veebruarikuu

Täna on küünlapäev.
Varsti sõbrapäev.
Ja veebruaris on iga päev kellegi sünnipäev. Isegi mu esimesel unistusarmastusel. Tarmo ei tea tänaseni, et olin 17-lt temasse kõrvuni armunud. :) Ja ta ei saa iial seda teada. Tegelikult paarkümmend aastat pole temast midagi kuulnud ja ehk ongi nii parem - mulle on jäänud tõeliselt kaunist mäletus, millele tagasi mõeldes hakkab rinnus soe :)

Ainult külma ja lumist veebruarit igatsen. Täna oli õues kevadelõhn. Taas kevadelõhn. Ma ootan kevadet, kuid miskit on viltu looduseski - on küünlakuu siiski. Veebruar peaks olema karge ja valge ja ereda päikesega nagu kooliajal... Õues -25 ja silmi pimestav ere päike autoaknas ja valged lumeväljad kahel pool kooliteed...
Mm, olid ilusad ajad :)

Ja kõik eluvalikud olid ka ees :)

Aga nüüd
on vahetevahel tunne, et kõik on nagu juba ära olnud. Kuhugile ei ole nagu enam ei ole. Kuigi see ju ei ole nii. Sadu plaane on ees nüüdki. Minu sees. Elamistahe ei katke. Loodetavasti ei katke.
Mis sest, et mõnikord olen pubekas. Võib - olla just sellepärast, et omal ajal jäid siiski pubeka tembud tegemata. Minult nõuti korralikust. Püüdsingi olla korralik, teadmata, kui kihvt on olla tõeline teismeline :)
Kummaline väide?
Ei ole iseendale.
Igat eluetappi peaks inimene läbi elama. Õigel ajal. Tema jaoks maksimaalselt õnnelikult. Mitte tehes nägusid omaenda tunnetele. Neid alla surudes, valetades või mis iganes... Ja julgeda ka eksida. Julgeda armastada ja vihata samaaegselt...

Ma ei tea, miks just praegu seda kirjutan...
Kuidas see on seotud veebruarikuuga...
Võib - olla, et polegi seotud.
Kõik päevad võiks olla ja ongi sõbrapäevad :D Tean, et mul on sõpru. Sõpru, kes on vähem või rohkem sõbrad. Aga olen sõprade ringi ja seda ei muuta miski. Seni vähemasti, kuni suudan olla ise sõber.
Andke andeks, kui mõnikord ei ole ma just selline nagu te kõik eraldi soovite... Killustatud, igale meele järgi. Soovin olla tervik. Oma halbade ja heade joontega.

Viimane kuu on mulle rõhutatud (mitte aind siin blogis), et olen psühholoogiat õppinud ja see peaks nagu kõik korda tegema, kui kasutada oskuslikult teadmisi... Miks viimasel kuul - ei tea. See on aga nii.
Kuid see ei ole nii lihtne.
Uskuge, kõige parem psühholoog võib olla ise isiklikus elus vägagi puntras. Üks ühele lahendusi pole ju olemas. Siis oleks maailmas kõik väga lihtne ja konkreetne. Võib olla kogunisti seaduspärane.
Kuid nii ei ole. Vahel kahjuks, vahel õnnekski.

On juhtunud papa probleemist olen kirjutanud siia ehk üle viskavalt palju. Mulle endale tundub nõndaviisi. Aga võib - olla siit loevad ka need inimesed, kes püüavad minuga koos lahendusi otsida...
Samas pole ma kirjutanud paljudest teistest muredest ja ka rõõmudest... Katsun vähe haaval oma viga parandada, kuid uskuge 100 %-lt ei paljasta ma end kunagi... Ja seda ei ole vajagi :)


Täna sain autoga koju. Laura laiatas mind nähes auto juures endale otsa ette: "Tead, mul läks meelest, et sul ratastool on ka!!!" Auto oli kraami, kola täis. Naersime kõik - Laura, Helena (nr 1) ja mina. See oli armas.
Minuga ollakse juba argielus nii harjutud, et unustatakse ratastooligi olemas olu :D

Õuest on tuul. Tugev tuul.

Ja ikkagi uskumatu...

Uskumatu. Ma ei suuda uskuda... et sotssüsteem on ikka pea peale pööratud... Tänagi rääkides muredest sõbrannale, kes on lõppetanud sotstöö, lõpuks ikkagi keeras probleemi lahendamise tagurpidi - minuga on jama, mitte papaga. Mitte sõna sõnalt, kuid mõte jääb samaks. Ei, ta mõistis mind suurepäraselt ja usun, et see tuli südamest.
Kuid
mõeldes sotsiaalsüsteemile, siis äkki sain aru, et see toodabki kodutuid ja puudega inimesi, kes iseendaga toime tule.
Sest
ei ole olemas asutust, mis töötaks alkohoolikutega või mis aitaks inimesel mustast august välja tulla ning toimetada iseseisvalt elus edasi.
Soovitati neil päevil mitmel korral: politsei ja kainestusmaja. Selle abile ma ei looda samuti, sest see on esiteks ühekordne ja teiseks, psühholoogiliselt mitte tõhus. Papa pole nii tugev, et karmuses ühekorraga õppida. Ja mida ütlen politseile, sest nähtavalt halba ei ole ta siiani teinud... et miks ma tahan teda kainekasse... et rikub kodurahu...
Siis
tuli mõte sõbrannale varjupaigast. Helistas oma tuttavale (minu loale), kes töötab varjupaigas. Kuna see on teine varjupaik, kus mina olin, siis huvitusin lihtsalt, mis sealt vastavad. Hetkekski polnud mul tunnet, et peaksin taas pagema kuhugile kodust varjupaika :) Vastused olid järgmised:
- varjupaik on kohandamata (mida arvasingi. Tegelikult sooviksin siiski minna vaatama ja arutama, miks pole erivajadustega inimestele mõeldud ja kui palju pole mõeldud...)
- Tiia ei saa isata hakkama
- kui Tiia probleemid lahendada, siis on kõik lahendatud
jne .
Oleks ma poole sõnagagi kuulnud, kuidas lahendada isa probleemi. EI.
Lihtsalt hale.
Üldiselt on mul varjupaikadest, eriti Tartu Naiste Varjupaigast sümpaatsed tunded ja arvamused. Aga täna küll rabas mind kohene minu paika panemine. Ega suurt probleemi selgust ei saadudki, kui kõik paigas oli. Mind küll ei veena selle varjukoha pädevus... Tartu Naiste Varjupaigast oli küll suhtumine teine. 2003 aasta sügisel. Ja minu murega hakati tegelema alles varjupaigast, mitte enne. (Sellest võib lugeda http://www.lux.ee/tiia/tegemised/Tiia_ettekanne.doc )
Täna imestasin siiralt, kui sõbranna meenutas, et papa ju võttis mind eelmine kord koju tagasi. Siis ägestusin küll: see oli vastupidi. Mina andestasin papale ja ei andnud kohtu, et leida papale oma elamine - juba siis teadsin, et ta ei tule minuta toime... Püüdsin olla hea ja mõistev tütar...

Aga rohkem ma ei suuda.
Tulin koju. Papa jälle maani purjus. Kuigi mitte nii nagu oli... Hakkas mind taas õpetamka ja siunama, et miks olin mitu päeva linnas ning teda unustades..........

Sõbrannale ei ole solvunud, kuigi ma ei saa sotssüsteemis aru.
Siiski ma ei ole nõus, et tahan midagi suurt ja enneolematut - mõtleks, soovin kord joominguteta kodu...
Olen nõus, et vajan probleemi lahendamisele tugevat meeskonda.