Soojus

Nii külm oli. Ei, mitte füüsiliselt. Hingel on külm. Mõtted olid jahedad.
Hommikul.
Kõik tundus mõttetu vaev - et minu õuele ei astu kunagi õnn.


Siis tuli soojus tagasi. Hinge. Mõtetesse.
Head südamed andsid oma soojusest soojust edasi.
Igaüks on omamoodi nõus aitama. Veel tähtsam on mõistmine. Hoolivjulged sõnad. Seletamatu toetav side...
Mamma leidis taas minu jaoks aega. Oli siin kohe ligi poolteist tundi. Mamma, kel on muidu maainimese kiire elutempo... Nagu heal ja armastaval emal ikka, oli mammalgi meeles, mis mind maha rahustab. (Ta polnud mitu head aastat mind füüsiliselt aidanud, kuigi käib minule piima toomas 3 korda nädalas. Suhtleme vaid. See on ju nii normaalne. :) ) Jõime kohvi koos. Siis lihtsalt kammis suht kaua mul juukseid, mis on tõepoolest üks rahustav asi minu jaoks. Täna olin selle ise unustanud.
Taaskord mõistsin, et olen õnnelik - mul on selline inimene nagu mamma. Ema. Kuigi mitte ametlik, aga see ei loe...
Kuigi võib - olla lahenduste otsing pole meil päris ühesugune. Nõuka aeg mängib vist siin oma rolli - joomine ongi paratamatus, kuid ega mamma sellepärast veel joomist heaks ei kiita.
Olukord on ju raske.
Ja veel ammune tuttav on olemas ja lõpuks kirjutas jumalasõna. See rahustas mind tublisti. Võib - olla leiame kahekesi vanaema, kelle kõrvale papa soovib puhkama minna, hauagi üles...

Aitäh kõikidele, kes olemas olete praegu - kasvõi mõtete kaudugi!

Papa ise samas seisus.

Mina ise pole täna miskit tarka teinud.
Öösel nokitsesin projekti.