Selgituseks...

Mitmed inimesed on öelnud eelneva blogimise kohta : ega sul, Tiia, ju jumalat ei ole... ammugi papale see ei mõju...
Pean "pettumuse" valmistama - usun küll, et mu elus on tähtsat rolli mänginud just jumal. :) Kuigi ma ei käi alati kirikus ega ei kõnele Taevaisast tihti. Seda ei ole vajagi.
Mu südames on jumal.
Ja Meie Isa palvet loen mõttes iga päev.
Kas seda teades, muutun teistsuguseks? :)
Ei muutu ju.

Ja muide, täna püüdsime Lehoga rääkida papale viinaravist. Puht inimlikul tasandil. Teadsime Lehoga kahekesi, et see võib olla null tulemusega. Aga me püüdsime.
Ise püüan seda teda teemat papaga arendada juba pikemalt aega.
Ei saa ju oodata aega, kui ta ise hakkab teistmoodi mõtlema. Sekkumata. Või siis nii "las mees joob, peaasi, et kaineks ei saa"...
See ei ole hoolimine ju.
Tean küll, et inimene peab tahtma ise joomisele piiri pidada. Aga miks mitte proovida veelkord kõik võimalused ära, et ta hakkakski tahtma piiri pidada, enne kui nt teha tagasitee olematuks...
Mõni aeg tagasi mõtlesin teisiti.
Nüüd mõtlen, mida saan,kui paneks papa hooldekodusse - sinna teda ei võetagi joomise pärast, muideks - või kuhu iganes, kas ma ei hakkaks jälle lõpuks iseend süüdistama, et jätsin miskit tegemata ...
Hea oleks nt Lootuse, kus leitakse inimesele tegevust, et võõrustada viinast...

Vähemasti ma sain täna võõra inimese juuresolekul öelda rahulikult seda, mida soovisin papale...

Ehk nüüd ka mõni psühholoog mängu võtta, KUID ma ei usu, et psühholoogki talle kohe ligi pääseb. Tegelikult ta ei salli psühholooge ega vaimulikke... Papa pole vist kunagi mõistnud, miks õppisin psühholoogiat... Ja nii see ongi.
Ta saab vaid maalimisest aru.
Samuti ülikoo0list.
Kuid mitte psühholoogiast ega nüüd ka psühhodraamast. Neid ta ei mõista.

Mul on omal mitmeid inimesi, kes on mulle nõu ja jõuga toeks olla, igalt alalt :) Inimesed soovitavad tegelikult ühtesama, kuid keegi meist ei tea, kuidas see panna papa sisse. Kui vaja, korraldan koosolekugi siinsamas "Mis saab edasi, papa" . Tõesõna. Nii ei saa ju edasi minna...
Mina ei ise ei jaksaks juba.
Ja ratastooli või voodisse jäämist, pealegi enda tehtud jäämist, elu lõpul ma ei sooviks vihavaenlasele ka... või veel hullem, kui mõistuse kaotab...
Iseseisvalt papa ka ei suudaks elada...