See...

Kurb...
See on KURB.
VÄGA KURB... ja mulle tundmatu...
Papa tunnetab miskit ette. Õhtul lihtsalt kallistas kõvasti mind meeletult (ise ütles, et viimast korda) ja läks kuidagi avameelseks. Nuttis. Naeris. Ütles selliseid sõnu, mida ta pole elus öelnud... Ja silmad särasid. Kordas aina: minu ainus oma laps, tubli oled, kuigi vahel sõimad mind, kuid seda on vaja... ma tahan sulle ainult head... Ja küll on hea, et koju tulid, sest mul on kole üksi olla...
Praegu papa läks magama, minu hellal soovitusel, kuid ütles, kes teab, kas hommikut näengi...
Paar korda kukkus toolilt maha. Ükskord mind kallistades... lihtsalt libitses... Ma nägin, kui hakkas kukkuma, hoiatasin, aga papa kallistas ja kallistas...
Õnneks suutsin end püsti hoida. Papa haare oli küll hästi tugev ja kaasakiskuv.
Ma ei tohi papaga kukkuda...
Tuju läks kohe paremaks, kui sai mind kallistada ja otsa ette musitada - sedagi kordas papa lugematuid kordi.
Rääkisime ka matusest... Papa ise rääkis...
Kahte inimest sooviks ta veel näha - Erikat, kes on minu sarnane, hästi hooliv ja lahke ja Merlit...
Pakkusin, et kustume arsti. Papa keeldus, sest oppilauale ta ei lähe. Vastasin, et keegi ei panegi teda sinna... Arstid ei aita enam - oli papa veendunud.

Olen väsinud.
Pingutasin naeratusi.
Püüdsin näidata kogu oma hoolivust ja armastust papale...
Ja siiski kardan... Kardan, et eilne leitud võimalik lahendus jääb lihtsalt hiljaks...

Ei, purjus ta muidugi on. AGA mitte see hellushoog polnud sellest... See hoog kestis paar kolm tundi. Selle aja jooksul suitsetas ja jõi pärnaõie teed...
Papa tervis on lihtsalt läbi. Ja see on paratamatus.
Samas oli ta mõni hetk hästi lapsemeelne...

Mina pean vastu.
See hetk on lihtsalt...