Nukrad hetked

Nüüd värvib taevast eha purpurkuma

ma vaatlen aknast seda loojangut.

Aed hakkab ümberringi hämmarduma

ja tuulelgi ei ole enam rutt. ´

Seal vastu valgust tühjad oksavõrred,

nüüd läigib uibu ehapaiste käes.

Ja taevas hõõgub, palavikus põleb,

ta sülle sureb sügisene päev.

Ma olen ise nagu õhtukuma,

veel tuksub minus iga verepiisk,

veel elan ma, kuid pole teada, kunas

mind hämar vaikus enesega viib.

Ma hajun varsti ja ei taastu iial,

mis sest, et igal koidul ärkab päev.

Ja kui kord kevad tuleb jälle siia,

võib - olla mina teda siis ei näe.

Ja ainult minu unistuste udu

veel lehvib nende õunapuude all,

kui kevadöö o0n hämaruse kudund

ja leebe taevas kumab üleval.

Ma omad laulud jätan siiski siia,

neist mesilased sumisegu puul.

Neid mööda kõrget taevalaotust viia

lõolauluga võib lõunakaare tuul.

Oh, siiski kahju mul on sinust, kevad,

kui ma sind enam kunagi ei näe!

Sa tuled siia ikka sädelema,

sa oled möödapääsmatu kui päev.

Mul pole jumalat, kuid harda palve,

suur Loodus, sinu altarile teen.

Mul anna päevi selleks üheks talveks,

mul anna jõudu kevadeni veel.

Veel tahaks näha, kuidas õitseb sirel,

kuis salus ööbikud on ärevil,

mu igatsused, mu kuumad kired

siis saaksid luuleks valgel paberil.

Veel tahan joosta kohavasse randa,

on kerge kevadine jala - ast.

Ja siis mind armsam käte peal võib kanda

nii õrnalt, hellalt nagu väikest last.

Oh, armsam, armastanud väga palju

mu süda on sel lühikesel teel!

Kuid praegugi ta hõõgub, tuksub valjult.

Ta anub, nõuab elult veel ja veel.

Ma ütlen, laulus ma ei taha surra,

mu laul on parem minust, tema jääb.

Kuid minu soovid tõelisust ei murra.

Ma olen jõuetu ta tahte käes.

Näe, praegu metsa taha päike suri,

mis aitaks hüüe: "Ära mine veel!"

Mu süda leegib täna nagu uri,

võib - olla homme aga tuhk on leel.

Ilmi Kolla luuletus. Kirjutatud 25. novembril 1953.

Laupäeval, psühhodraamas meenutasin oma üht lemmikluuletus, mis tõstis tänagi mu ihu karvad püsti...

Olen 101 x salmidele vahet jätta - ei õnnestu...