MEMORYst heeringajäätiseni ning muust ka

Eile oli 13. jaanuar ja mul olid MEMORY piletid. Ma ei leidnud härrasmeest, kellega kontserdile minna - mäletate kirjutasin novembrist sellest... Kuid käisin õige kaaslasega - PILLEGA. Ma palun kõikidelt abistajatelt ja sõpradelt andeks, et valisin Pille. Kuid arvan, et Pille abistajana nägi üle aasta kõige rohkem vaeva ja kannatust. :) Näiteks Pille on kuulnud minu kõige kõvemat karjumist remondi ajal :) Soovisin just ühele oma abistajatest preemia teha. Huvitav on see, et Pillele ütlesin viimasel minutil, et tule, sest mõtlesin ta ajale... - kuigi sügaval enda sees soovisin just Pillet enda kaaslaseks MEMORY´l :) Teistelgi oli aja puudus ja nii mõnigi arvas, et tema pole see õige - kordan veelkord, et oleksin soovinud 47 piletid osta kõikidele abistajatele...
AGA...
Nohjah Pille uuris, kuidas mul läheb üksikasjalikult. Kuigi me suhtleme pidevalt. Kuid üle aasta ei ole olnud me kahekesi päeva. Lauri ju vajab emmet :):):) Sain kiita. Ühtegi miinuspunkte ei andnud Pille mulle :) Kõik on nii läinud nagu Pille töölt lahkudes mulle soovis. Isegi karjuda luban taas kui olukord sunnib :P
Pille ei olnud unustanud mu kõndima panemist. Pidime Vanemuise kontserdimajasaalis ratastooli kaugemale jätma, lihtsalt ei mahtunud läbi ning kõndisin ise oma kohale. Vaheajal täpselt samuti. Naljakas, et mõni inimene pakkus kõndimiseks abi - me Pillega ei kujutanud hästi ette, kuidas see abi peaks välja nägema... Uhke tunne oli 945 inimese silme ees tibina omal jalal kõndida!!! Seda enam, et Pille mu selja taga oli ka võrratult kena ja armas tibi :)
945 inimest oli saalis. Tarmo Leinatamm ütles.
Kontsert oli IMELINE, et sõnu ei jätku selle kirjeldamiseks. Mul olid laulude aeg pisarad silmis ja silmanurgast nägin, et Pillegi pühkis aeg - ajalt silmanurka. Hea, Leinatamm pani vahele kilde, mis panid südamest naerma. Kui lõpuks püsti tõustes plaksutati, siis küsis Pille, kas tõused ka ja ta oli juba valmis mind püsti tõstma - aga ma loobusin. Mitte sellepärast, et ei oleks soovinud, kuid mõtlesin, kes teab, kui kaua see meeletu möll kestab ja enne õiget momenti oleks narr olnud tagasi toolile potsatada olnud. Pille jäi ka minu kõrvale istuma - täpselt nii nagu abistajana ei olnud kunagi esiplaanis. Hästi - hästi armas sõnadeta mõistmine! Kuigi seekord oleks ta võinud teisiti teha :)
Kui saal valge oli ja rahvas saalist väljus, ütles Pille: "Kui siin oleks natukegi rohkem ruumi, siis teeksin otsekohe sulle suure kalli" Pärast kallistaski kõvasti.
Pille oli üldse esimest korda kontserdimajas ja seda koos minuga - ta oli tõesti õnnelik selle üle.

Siis läksime Ristiisasse sööma. Sedapuhku oli kingitus Pille poolt õhtusöögi näol :) Sõin esimest korda heeringajäätist, mis menüüst lugedes tekitas judinaid ihule. Maitsev oli :) Ajasime juttu. Jõime Vana Tallinnaga kohvi.

Eilne hommik algas jamadega, mõtlesin küll, et jääbki kontserdile minemata. Suurest unistusest loobuda...
Helenal, kes pidi hommikul tulema abistajaks, nikastas öösel jala. Hommikul 6.30 saatis sõnumi "suure sorryga". Esimese hooga sattusin paanika - seejärel hakkasin Helena jala pärast muretsema - siis saatsin sõnumi Pillele sõnumi "mis saab...", siis Piretile sõnumi "ehk tuled appi, hädaolukord"...
Oleksin Helena asendaja maa altki leidnud, kuid seda ei olnud vaja - Piret tuligi.
Ka Pille hakkas juba mõtlema, kuidas ta Kaagvere minu juurde pääseb.
Siis olid mõned jamad veel.
Kontserdini.
Lisaks avastasime Pillega, et meil kummalgi pole sularaha kaasas, et kava/laululehti osta. Nii harjunud kaardimakse võimalustega. Oi, olime tigedad oma peale!

Õhtul ei saanud koju.
Pille oleks mind kojugi toonud, kuid poja juurde oleks ta saanud südaööl. Ma ei saanud lubada seda... Nii läksin taas Maarja juurde ööbima.
Süda endal valutas papa pärast...
Kuid MEMORY elamust oli mulle vaja :)

Helena jalg õnneks paraneb. Loodame Helenaga koos, et reedeks on rivis... Ta saatis täna sõnumi...

Papast.
Olukord sama. Ainult nüüd ta räägib ja räägib... Aastate vaikimisi püüab vist ära rääkida... Ta mõnd jutu korrutab tuhat üks korda - ise tõdeb, et rääkima ju peab... Eile ootas mind koju. Nuttis, et miks helistanud ka - vot see on mu kõrvadele taas midagi uut...
Kas tõesti olen kõik aastad inimesest valesti aru saanud ?
Tänu vaikimisele... Ükskõiksule...
Vahel olen helistanudki...
Papa on klammerdunud minu külge.
Tõin Wilde kohvikust pooliku pannkooki koju. Kohtusin erakonna asjus Janaga. Ei olnud aega süüa. Papa nagu väikene laps, kas võin linnast toodu nahka panna - sedagi polnud enne juhtunud ...

Janaga arutasime alkoholismist sotsiaalteenusteni. Jõudsime kolmekesi (täna päästis mind välja Mari, kes Helena asemel), et sotsiaalalade koolitustel peaks olema minusugune inimene, kes oskaks seletada teist poolt. Need tädikesed, kes ninnu nännutavad ainult...
Sain Janaga koju. Mulle meeldis, kuidas Jana ei kartnud trepil ratastooli üles tõmbamist proovida ja ka Wildes mulle pannkoogi suhu pista või suud pühkida. Tunneme teineteist suhteliselt vähe... Ta sai hästi hakkama.
Tõdesin taaskord, et miski ei ole võimatu. Et olen jälle kellelegi korda läinud nagu olen :)
Poliitikas peab olemagi erivajadustega inimesi, siis areneb igas suunas asjas. Olen veendunud.

Eiko eelmine neljapäev tõdes, et tal ei tulnud mõtetessegi minu teist moodi olek... Kui rääkisime psühhodraamast ning mina küsisin, kui grupile ei meeldiks minu puue...
Küsisin igaks juhuks.
Sain vastuse, mis üllatas mind tõemeeli. :)

Kõrvus kajab Gerli ja Maarja lauldud ABBA laul "Võitja võidab kõik" ja sõnad "... loobumine ei ole stiil..."

Olen VIST suurepäraselt poolel teel.
Aga kui kukun...