Täpselt selline tuju on mul eilsest. Seinast seina.
Eile helistas Eiko, tulevane psühhodraama õpetaja. Täiesti üllatuslikult ja ootamatult. Üle järgmine nädal on esimene kord, kui uus grupp kokku saab. Loodan väga, et psühhodraama annab minule ka uusi võimalusi iseend areneda. Et kord võin olla isegi koolitada teisi... või siiski olla teistele nõustaja... Kõik oleneb siiski minust endast :)
Hästi südant soojendav on teadmine, et õpetajad muretsevad isegi trepide pärast, mis on vist kohas, kus hakkab grupp koos käima. Muretsemine on siiras. Kogu suhtlemine, mis on olnud siiani, on ootuspärane - st olen oluline tulevane grupiliige. Ja mu sees on tõeline ootusärevus.
Püüdsin küll neid rahustada, et treppid ei ole mulle takistuseks.
Nohjah, ikka ja jälle tuleb rääkida, mis on isiklik abistaja teenust ja kes on isiklik abistaja. Kes õpetab välja ametlikult isikliku abistajat... Nagu peaga vastu seina jooksmine! Arvasin, et võin rahumeeli edasi tormata, et isikliku abistaja teenus on loomulik osa mu elu ning sellega tuleb aind edasi areneda... Nüüd on jälle tunne, et astu samm tagasi. Ma saan aru, et isikliku abistaja teenus on veel segane värk, kuid mitte mingil ei ole täiesti uus asi, millest ei teada mitte mõhkugi. Aga just see tunne mul hetkel ongi - et mitte midagi ei ole paiga pandud.
Võib - olla võimendan üle, kuid minu meelest Sotsiaalministeerium või kes see riiklik asutus, kes nõuab aruandlust, peaks ammu teadma, et väljaõpe teeb isiklikule abistajale klient ise.
Hirmu judinad jooksevad mul üle selja, kui keegi hakkaks isiklikke abistajaid ühe mulli järgi ametlikult koolitama. Ei, kindlasti oleks vaja näiteks meeskonnatöö koolitusi, et mitte mõlemapoolsest läbipõleda. Sest klient ja isiklik abistaja on meeskond, ok, minu puhul pigem naiskond :) Aga kui keegi õpetaks ühe malli järgi, kuidas näiteks mind füüsiliselt abistada - siis sorry, ma ei näe enam oma iseseisvust, mida peaks isikliku abistaja teenus võimaldama.
Saan aru, et aruandluses peab olema tundide arv ja muud tähtsad asjad. Aga miks küsitakse küsimusi, mis peaks olema niigi selged...
Tõsi, ma ise pole näinud seda aruandlust. See valla rida. Kuid siiski..... See puudutab otseselt mind.
Isiklik abistaja teenus peaks siiski jääma inimesele loov teenuseks. Minu meelest küll. Iga elu on omamoodi kordumatu loovus ja isikliku abistaja teenust peaks looma igaühe loovuse järgi... Mis sobib ühele, see ei pruugi sobida teisele. Ja isikliku abistaja teenusel on just seesuguse loovuse mänguruum. Klient peab teenusele kaasa rääkima.
Istun mitu päeva ning mõtlen, mis saab edasi - kas öeldakse ka valla poolt, et iat on liiga kulukas lõppude lõpuks... Tean, et omavalitsus hooliub küll minust, kuid siiski... minu jaoks on see aasta hetkel segane isiklikku abistaja osas.
Ometi ma ei anna mingil tingimusel alla.
Sest mul endal on aasta plaanid tehtud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar