Appi, VAJAN PUHKUST - muidu tuleb kaos ehk tegin marki täis

Sain SUURE apsakaga hakkama. Väsimusest või tüdimusest lugesin positiivse lause negatiivseks. Ja seda projekti töömeeskonnas. Tahtmatult. Raevusin ja kirjutasin, mis arvan st et ma selle väidega nõus.
Projekti tegijate ees tegin enda marki täis. :(
Ma ei tea, aga 10 minuti pärast hakkas süda piinlema. Ei uskunud isegi, mida olin lugenud ja mille peale vihastanud. See ei saa ometi tõsi olla... Et mulle nii kallis inimene ühtäkki üdini negatiivne on.
Lugesin meili uuesti.
Lause oli positiivne.
Oi, mul oli vastikult halb tunne.
Ütlesin seda, mida ei oleks üldse vaja olnud.
Kirjutasin kõikidele vabandus e-kirja kohe.
Aga
ma ei tea, kas tema ja teised andestavad. Kas nad jätkavad minuga koostööd...

See ei ole vabanduse põhjus, kuid olen kõigest väsinud. Absoluutselt kõigest. Sain sellest aru apsaka avastamisel.
Mul on hirm papa pärast. Tõeline hirm. Ei, mitte selle viimse hetke eest - selle olen endale selgeks teinud, et see tuleb niikuinii varem või hiljem. Kuid mis juhtub papaga vahepeal... Seda ei tea ju keegi... Ta joob ja joob ja sööb mingit rohtu, mida toovad mõned lihtsalt niisama heast tahtest... Helistaksin papa perearstile, kuid papa on ju purjus ja üleüldse ma ei usu , et mõistetakse minu muret...
Homme hommikul vaatan, mis teha õnnestub.
Ma ei saa vaadata, kuidas inimene lihtsalt end surnuks joob. Tean, mida nüüd ütlete mulle - on paratamatus. On. Kuid mitte selliselt siiski.
Kõige koledam on see, et papa tunnetab midagi ette.
Täna käis Jäppe oma koeraga. Oi, papa oli energiat täis nagu väike laps! Koer ees ja koer taga. Tahtis koguaeg Liule midagi süüa anda. Oli solvunud, kui Jäppe ja ma ise keelasime juba. 4 tundi järjest ei söö ükski loomgi... Siis mängis ja pikutas ta koeraga... Ja rääkis koerale, et kui elab veel, siis näeme veel...
Tean, et papale meeldivad loomad. Ta on küllalt elus nendega tegelenud.
Loom annab energiat inimesele.
Kuid
palju asju ei olnud need, mis olema peavad. Loomulikult.
Minu meelest papa unustas pidevalt, ajas sõnu segi... ja vist unistas väikesest lapsest. Olen miskipärast veendunud, et meenutas Merlit, keda ta väga hoidis... Otseselt ta seda ei öelnud, kuid ütles Liule mitmeid kordi: "laps kuule" ja taolist. Ütlesin, et loom ei ole laps. Sellepeale vaatas papa mulle säravail kurbade silmadega otsa nagu ütleks "ahjaa..."
Oi, see oli õudne. Ja kurb.
Siis otsas peale: laps, tule vanaisa annab piima.
Jäppe oli mõistetavalt pahane. Papa lihtsalt ei lasknud Liul hetkegi omaette olla.
Mõistan Jäppet.
Õhtul kodus oligi Liul halb. Tunnen end Liu eestki süüdlasena. Ta on armas koer. Vaatas rahulikult, kuidas jalaga maalin. Tundus olevat natuke segaduses - inimene maalib jalaga:)
Aga
samas oli mul kohutav papa pärast.
Muidugi ta jõi ka ikka...
Nädalaga on ta jälle joonud jõuetuks.
Paar päeva enne vana - aasta lõppu oli papa palju parem. Paar päeva käib papa aind tugede najal, kepist jääb väheseks ning küürus, täiesti küürus. Köhida ka ei jaksa enam...
Küsisin vist eile taas papalt, miks ikka veel jood... Hästi vaikse häälega vastas taas, et nii on parem...
Usun.
Tal valutab üle keha. Nii papa vähemasti ütleb.
Täpsemalt pole kellelgi õnnestunud teada saada, mida papa tegelikult tunneb tervisehädadest.

Kell on 2 öösel.
Mul pole und.
Nutta tahaks. Pisarad on kuivanud.
Homme aga pean Eikoga kohtuma psühhodraama asjus. Ja mul patjanägu ees... Ohjah, niikaua oodatud hetk ning mina olen mõrudas meeleolus. Ma ei soovinud sellist kohtumist. Aga ei suuda ka rõõmu teeselda. Loomulikult olen rahul ja rõõmus, et mind oodatakse psühhodaama uute gruppi, kuid ...

Maalisin täna iseend. Peeglipildis. Jäppe kiitis. Ise mõtlesin, kui kaua ma nii noor näin...

Tahan puhkus.
Alati üks suur mure. Ja nüüd see apsakas ka veel... Midagi on viltu minu sees. Ei suuda näida see tugev ja vapper, kes ma ju pole kunagi olnud... Ja kas tahangi olla? Ega vist. Soovin olla see, kes ma tegelikult olen. Vahel nii nõrk. Habras.
Kes igatseb lollilt hingerahu ja tõelist armastust ja seda ka edasi anda...
Kellel on vahetevahel õigust vigu teha ja eksida. Tunnen, et see pole mulle lubatud. Pole olnud kunagi lubatud...
Vajan midagi, mis jätaks mind see aastagi püsti.
Lülitaks end üheks päevakski teisele lainele, kus saaksin lihtsalt olla ja naudida...
Kuid mida naudida...

Ok, poen Viki kaissu. Võib - olla suudan paar tundi silmad kinni hoida. Eile öösel hoidsin silmi lihtsalt kinni. Ei maganud...
Ja mobiili võtan jälle diivani ette, jala ulatusesse... Mobiil ainus mu rahustaja hetkel.