See ei ole see laupäev...

Avasin silmad hommikul.
Taas oli toas ja hingeski tavaline argipäevahommik. Täna ei olnud see laupäevahommik nagu eelmine laupäevahommik.

Eelmine laupäev algas kell 6.00 hommikul. Sõbranna Krista tuli kell 7 autoga ukse ette. Mul tekkis reede õhtul suur päkapiku kinkikott ning otsustasime Helenaga, et seekord ei ole võimalik bussiga küll minna. Õnneks oli Krista tööle minnes minu juurest läbi sõita ja sõidutada mind Helenaga Tartu Maarja poole. Hommikul olin kannatamatu. Helistasin Kristale, kui kaugel ta juba voodist on. Krista oli õues, auto juures - hakkas tulema. Mobiilikõne ajal kostis kukelaul.
See oli mamma kukk, kes kires.
Jube hea oli kuulda üle mitme aasta ehtsat kuke kiremist. Veel varahommikul. Mobiilis. Kunagi ammu oli kukelaul igahommikune tüütus.
Uksest välja astudes ohkasin südamest: "Niisugusi tööpäevade algusi võiks olla sagedamini!"
Tõsiselt.
Vähemasti minu jaoks.
Räägin küll, et elan tavaliselt. Kuid tööpäevade algused... Nohjah, saaks ju nii ka öelda, et koduski olles algavad tööpäevad, kuid need on rutiinsed algused ja nii harjumuspärased, et ma ei suuda neid sõna otseses mõttes neid päevi võtta tööpäevadena.
Ma ei pinguta.
Eelmisel laupäeval pingutasin. Kella vaatamisega. Enda väljanägemisega. Tuhande pisiküsimustega, mis jäid teistele märkamatult.
Ma ei oleks nõus ka tööd tegema kellast kellani iga päev. Ka see ei oleks minu jaoks. Töö peab olema loov, mitte kella vahtimine. Ja mõtlen tööle ju kõik aeg, kui on midagi mõelda ja teha. Tihti teen häid mõtteid teoks õhtu hilja või isegi öösiti.
Olen öökulli tüüp :)

Täna algas hommik väga tavaliselt.
Pikutasin silmad lahti ja mõtlesin eimillegile. Vaatasin laste pilte riiulil. Iga hommikune rituaal soovida lastele mõttes head päeva :)
Siin ma nüüd olen. Ei ole praktiliselt ärkvel, kuigi olen kaks topsi kohvi hinge all.
Huvitav, jalale on tekkinud taas mingi lollakas koeranaela moodi punn. Kintsu all, istudes on ebamugavalt valus. Suvel oli kogunisti kolm punni samas kohas... Määrisin aloe vera geeli. Suvel aitas. Peaksin vist minema perearstile näitama... Võib - olla hakkab kunagine jalahaav kuidagi teistmoodi mõjuma - ega tookord ei ravitud haava st ei olnudki enam midagi suurt ravida. Haav oli ise mingimoel kokku kasvanud... Ma ei tahaks sellele mõelda, kuid oht on olemas - tahan või mitte. Punn on täpselt armi all...
Kuigi jah, rääkisin murest ning mulle öeldi: "Kui sa nii väga arstile minna, siis mine ... Nagunii saadab sind onkoloogiasse... Koeranael kaob ise..."
Sorry.
Mulle on jalad väärtuslikud ja vajalikud.
Ma pole kindel, et see punn ongi koeranael ning kui ongi, siis tuleb ka tegeleda sellega. On ju mõttetu oodata, kuna kaob ja taas tuleb... Miks kohe onkoloogia...
Ex ole, peksmise tagajärjel tekkinud armi polnud ka mitmete inmimeste jaoks olemas... Ja nüüd tahavad mind säästa või hirmutada - mõlemad pole mulle sobivad.
Mul ei ole noorena ühtki punni olnud mitte kuskil ihul. Isegi mitte näos. Päriselt ka. Ehk on mul nüüd pubekaiga punnidega huvitavates kohtades :D