Maandun tasakesi tagasi argipäeva. Koolitusew möll hakkab taanduma, kuid jääb mu sügavusse alles pikaks pikaks ajaks :)
Sõitsime Jäppega koju. Bussis oli tüütav joodik, kes püüdis igaühega rääkida. Linnas tuli ema lapsega bussi. Laps oli ratastoolis. Esimest korda oli tavabussis 2 ratastooli kõrvuti. Hea tunne oli, et mina polegi enam ainus hull, kes sõidab tava - maakonnaliini bussidega :) Noojah see joodik tüütas emat abiga pidevalt. Kui me hakkasime bussist maha tulema, rabas joodik mu ratastoolist kinni - karjatasin üle bussi : ei ole vaja. Mees seisis vaevu jalgel. See oli õudne moment. Oleks ta mind lükkanud, siis... Jäppe viis kotid juba maha ja tuli mulle järele...
Tulles koju, oli papa ikka purjus. 2,5 kuud loodan kainet päeva tal... Papa on nii ära jäänud, et soovimatult mõtlen, et see aeg on hirmus ligi, kus pean temaga midagi tõsiselt tegema... Ta vaikselt hakkab mitte aru saama... Eelmine nädal ainult jõi ja magas paar päeva... Ta isegi ei suuda enda pead kammida, muidu kammis mitmeid kordi päevas... Teate, kui valus ja ebaturvalinegi on seda kõike näha!
Täna oli päkapikk toonud mulle lauakate. Kena. Aga hääles kõlas papal mingi tundmatu noot. Kõrv tabas selle ära. Kas ta tõepoolest joob end surnuks...
Õudne!
Ja mul ei ole mitte midagi teha
peale selle, et
mõelda iseendale...
2 kommentaari:
Ja Sul polegi midagi teha... Su papaga on tõesti ainult kaks võimalust - kas juhtub midagi, mis ta joomist lõpetama sunnib või lähebki nii nagu kardad. Igal juhul pead endale mõtlema ja mingi tegevuskava paika panema.
mmhh, esimene asi, mida ma juba pikemalt aega teen, magan mobiil jala ulatuses...
pikemas perspektiivis ma saan hakkama - selles olen raudkindel... nii kaua, kui mul jagub elutahet...
Postita kommentaar