Ongi jõuluöö

Vaikne ja ilus :)
Meenus eelmine jõuluöö, kui olin lohutajaks sõbrale MSN-s, keda enam ei ole... Aasta tagasi tundis ta üksindust... Vestlesime armastusest umbes neljani hommikuni...
Nüüd praegu olen rääkinud ja mõtelnud hästi palju armastusest. Armastusele mõtlen ju iga päev. Jõuluööl on see kuidagi erilisem.
Jeessus...
Kaitseinglid...
Midagi ülevat, mis tundub müstika, kuid milledesse siiski usun.
Võib - olla on jõululapse sündimise tähistamist vaja selleks, et enda sisse näha. Rohkem, kui tavaliselt.
Helistasin mõnele sõbrannale. Soovisin Jõule. Küsisin, kuidas tuju... Oh, sain vastuseks: väsinud olen... Tõesti häältes kõlas tuimus.
Kuhu inimesed nii jõuavad? Kas nad suudavad iseenda sisse piiluda? Iseenda eest ei saa ometi ära joosta...
Söök... Kas see ongi kõige - kõige - kõige...??? Mul polnud salateid...
Mul on mamma kõva südamest tulnud kalli - kalli möödunust jõululaupäevast.
Mul on telefonikõned.
Mul küünlaleegid...
Pisimad asjad, kuid need vist teevadki jõuludest jõulud. Mis jäävad kauaks meelde. Igast jõuluööst on tegelikult midagi meeles, kui mälu pingutada. Hapukapsa ja verivorsti maitsed on niikuinii meeles ja keelel. Need ei saagi kuidagi ununeda, sest korduvad jõululaual aastast aastasse. Ka piparkookide lõhn ja maitse.
Kingitused ununevad sageli... Oleme ausad.
Armastus ei unune. Vähemasti ei tohiks ununeda. Armastus võib kurvalt mööduda - kuid selle/tolle hetke tunne jääb. Armastus oli - on - jääb... Armastust, seda imelist õrna tunnet ei taheta mäletada. Mõtlen siinkohal hästi laialt armastusest.

Kas olla kurb, et taas ma ei saanud minna kiriku või surnuaedasse? Olen minna soovinud iga aasta... Vähemasti need aastad, kui olen olnud ainult iseendaga... Jälle käimata... Küllap ükskord saan minna ka... Mõttes mõtlesin vanaemadegile...