Jõulunukrus :)

Tiia ei nutta :) Pisarad kippuvad vägisi silmi... Ma võiksin küll naeratada, et kõik on nii nagu peab... nagu iga aasta jõululaupäevaõhtul... Mõnes mõttes ongi nii nagu alati, mõnes mõttes ei ole...

Tore hetk oli, kui naabrimees palus papal jõuluvana koputus mängida ja tõi kinkikotti veerand tunniks me esiku... Papa muutus elevaks - et kui saaks mängida päris jõuluvana. Küsis minult vatti ja punast hommikumantlit. Mõlemad mul olemas. Kuid ma ei andnud. Sest täna ei oleks ta suutnud lastele jõuluvana mängida. Omamoodi kurb tõdeda seda. Jõuluvanat mängida... on kihvt ju.
Olin vist 6-ne, kui papa oli jõuluvana. Tundsin ta abielusõrmusest ära - jõuluvanal minu papa sõrmus - hetkega sain aru, et päris jõuluvana ei tule kunagi laste juurde :D
Aga täna oleks olnud jõuluvanaks liiga purjus ja tervis on ka väga kehv.
Koputuse tegi vägeva pannes kinkikoti naabriukse taha. Ise ütles, et nii polegi ta jõuluvana mänginud. :) Ega vist tõesti.
Miski eriline rõõm papale ka :)

Tegelikult sain päeval natu papaga rahulikult rääkida. Ta lihtsalt ütles, et joob sellepärast, et nii on tal parem olla.
Usun seda.
Sest papa on sealmaal, kus oleks ohtlikki kaineks saata.
Papa suutis isegi minuga koos süüa teha. Kuigi on õnnetu, et ahjuliha jäi kõvaks. Minu meelest oli liha vähe ahjus. Vaielda on mõttetu. Küllap saab poolpehme lihaga homme veel miskit teha... Pole hullu! Muretsema paneb mind hoopis see, et papa ise ei söönud taas eriti mitte midagi. Räägib küll, et sööb... Kas varsti pean teda söötma hakkama? Sellega saaksin hakkama... Lapsi olen söötnud küll ja küll...
Küsisin, miks ta ei pane uut pluusi selga. Vastus oli: "See pluus on mu matuse jaoks..." Einoh, suutsin naeratada. Ütlesin, et kinkisin pluusi pühade ja pidude jaoks... Siis hakkas, et peab end enne puhtaks pesema...
Ega ma ei mäleta küll jõululaupäeva, kui ta pole pesemas käinud. Kõigele vaatamata on papa olnud üsna puhtuse armastaja...
Silmadki on täna papal kuidagi tühjad nukrad...

Ei, tõsiselt kuidagi hirmus - hirmus kahju, kui inimene ei ole suutnud elus tasakaalu endas leida...
Võin olla pahane ja mis iganes, kuid siiski hirmus kurb. Ja kui veel mõelda, et niisugune inimene on su oma isa - siis on see veel kurvem.
Tean inimesi, kes ükskõikselt ütlevad, et las lähedane joob - mul ei ole külma ega sooja. Kas ikka on sedasi? Või on enda kaitse? Mida ei ole minus olemas - seda polegi olemas... Aga kõik need kodutud... Usun, et kõikidel neil on kuskil keegigi olemas...
Usun sedagi, et papa tegelikult teab enda sees, kuidas tal on tütrega vedanud... Oleme ausad, mina olen suutnud teda välja kannatada sellisena nagu ta on, kuigi ma pole suutnud teda aidata. Ta ise ei ole soovinud end aidata. Ja vägisi ei saa kedagi aidata.

Natuke koristasin. Hea on olla puhtas toas.

Olen saanud kümneid jõulusoove. Üks armsam kui teine. :) Lõpp kokkuvõttes kõik nad armsad :) Pidin mobiilis sõnumeid kustutama, et uued sõnumid võiksid ehk veel tulla. Kui palju on minu ümber häid inimesi :) Kuidagimoodi ei saa ma öelda, et olen siin maailmas üleliigne või üksinda. Vahetevahel kaeblen küll seda, kuid see pole tõsi :) See rohkem moe pärast. Üksildane ma ei ole. Tihti ainult üksinda :)
On hetki, kus tahangi üksinda olla.
On hetki, kus ma ei taha mitte üksinda olla.
Olen saatnud isegi kümneid jõulusoove. Esimesed läksid lastele... Loodan, et nad said kätte :)

Minu ümber on tohutult ARMASTUST.
Võin vist olla siiski õnnelik... Tegelikult ma ju olengi õnnelik. Kõigele vaatamata...