Käisin Kuussalus. Teabepäeval ehk lõpuüritusel (ma ei saanudki aru, kuidas üritust lõpuks õieti nimetati, kuid see selleks) "Täisväärtuslik pere- ja seksuaalelu puuetega meestel". Ausalt öeldes, mul jäi veidi kummaline mulje. Võiksin küll väita, et oli hea ja põnev üritust, kuid... Kõige vähem räägiti projekti küsimustikku analüüsist, mida mina ootasin kõige rohkem. Lubati küll kokkuvõte panna internetti, nimelt naiste ühingu lehele http://www.epnu.ee/ , aagaaaaaaa just enne lubadust kõneles Olev Poolamets uutest suhtlusviisidest, nimelt internetist, mis siiski ei asenda reaalset elu. Ta võib mõnedele sobida, kuid millega kaasneb ikkagi lugematul arvul küsimusprobleeme, mida veel ei osata aimatagi.
Mina isiklikult arvan, et net mugavdab inimesed lihtsalt ära, et nad ei viitsigi enam seinte vahelt üleüldse välja minnagi - kogu elu toas. Ka rasedaks võib jääda arvuti taga meheta... või siis veebikaamera abil seksida...
Päh!!!
See on minu arvamus. Vähemasti füüsilist lähedust ei saa iial veebikaameras ega MSN-is või kus iganes protaalis. Ütlen ausalt, et suhtlen palju - kuid jah silmast silma suhtlemine ning kallide vahetu tegemine on hoopis siiram, puhtam... hoopis teine asi...
Hea oli kuulata, et arstid ei imestavat, kui puudega naine soovib last. Seda tahaksin küll ise näha! Kui palju JUBEDUSI olen sel aastalgi kuulnud justnimelt puudega naiste rasedustest - SORRY, kas peame uskuma, et kõik on ideaali lähedal, kui... Dr Poolamets isegi tõdes, et arengu ruumi on lõpmatult. Kuid teadus ja tehnika teevad imesid.
Jällegi meenus suvine günekoloog... Noo issand jumal, millest veel räägita! Hea küll, ma ei läinud ta juurde, et ehk olen rase - aga kui oleksin... Loomulikult arste on igasugusi.
Ja kui last saada on nii imelihtne, siis tuli mul kohe enda sisse küsimus - kuna sotsiaalpoliitika jõuab arstiteadusele järele, et sündinud last ja vanemaid toetada...
Istusin kohvilauas ja mõtlesin, miks ei mõelda laiemalt nagu viimaks soovitas Ain Klaassen. Kohe teeme kõik kättesaadavaks ja hakkamegi sexima ! Sorry, mina küll ei abiellunud omal ajal sexi pärast ainult ja kui keegi seda väidab - siis tema probleem.
Mihkel Aitsam kommis, et tegelikult see küsitlus näitas, mida ei ole seksuaalsuses tehtud, vaid hoopis psühholoogilises abis. Mina olen onu Mihkliga sajaga päri.
Inimesed on lihtsalt oma puudes nii kinni - et mina tahaksin appi karjuda. Mitte midagi ei saa teha - puue takistab! Hakkame nüüd mõtlema: tööd ei leia, kodunt välja ei saa, seksimisega ei tule toime, last ei taha, sest deprekas ei ole lapsele hea eeskuju...
Taevast tule appi!
Ise ju loome depreka iseendale - ei saa, ei leia, ei tule toime jne jne jne . Negatiivsusele aplaus!!!
See EI lähe mitte.
See EI lähe ka mitte, kui loome kõikidele tugiabi. Ka neile, kes ei tahagi end ise aidata ega teisiti elada. Loome ERInõustamiskeskuse.
Tehke mulle kord selgeks, mis on ERIELU ! Tõsiselt, kui me läheme ühest äärmusest teise, siis on midagi väga uperpallina viltu.
Selle asemel, et tunda omas füüsilises kehas hästi, keskendume, mida mul ei ole... Ainult näidake mulle üks inimene, kes oleks enda kehaga ülivõrdses rahul! Arvan, et sellist inimest me ei laia. Miks sunnime end mõtlema puudele, kui mingist asjast, mille taha pugeda või mis on justkui hüve?
Ain Klaassen ütles kõvasti mõte, mis minus on olnud pidevalt: kas tahame ise, et keegi teine elab meie eest meie elu... Tugiisik peresse - vahel on tõesti vaja, kuid täna ma ei saanud aru, milleks oleks vaja tugiisikut enamus peredele... Mu mõistus sai siin kohal otsa! Päris tõsiselt. Kujutasin ette peret, kus oleks isiklik abistaja + lapsehoidja + tugiisik - KUHU MINA NAISENA VEEL MAHUN PERRE, kusjuures vastutus jääks minule. No kuulge - kuhu jääks MINU PRIVAATSUS? Pere privaatsus? Kolm inimest veel lisaks abikaasale ja lapsele... Kas see oleks ikka täisväärtuslik pere?
Olen kindel, et mina isiklikult peale isikliku abistaja ei tahaks oma koju mitte ühtki teist teenust. Vähemasti seni, kuni mul on mõistus.
Veel ma ei saa nõus olla, et kõik peavadki minema psühholoogi juurde. Absurdne seegi. On veel sadu teisi lahendusi. Mind ajas muigama, kui psühholoog - nõustaja Marika Lahe ja tegevusterapeut Ain Klaassen vaidlesid hetkeks, kelle juurde abivajaja ikkagi minema - no halloo, kas esmalt pole see inimese enda otsus ning siis hea, väga hea koostöö, et inimene saaks proffi abi. Äkki oleks hoopis kedagi meeskonda veel vaja. Nt sotsiaaltöötajat.
Ei, mulle meeldis ka Marika Lahe. Kes julges tõdeda, et inimese ja puudega inimese vahel pole vahet. Kõikidel probleemid... Nii ongi see ometigi.
Minu praegused sexküsimused ei olegi suuremalt tingitud puudest, vaid hingearmidest... Ma ei ole üldse kindel, et kui kõnniksin, küll ma siis alles sexisin... Sorry! Minagi ajasin üks vahel oma puude kraesse... kuigi teadsin sügavas endas, et nii see ei ole päriselt... Tean, kui raskelt see tuleb psühholoogiga rääkimisele... Minulgi, kes ma olen avameelne.
Kõik on iseendas.
Kodus lähedased saavad iseenda algusele kaasa aidata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar