Mida kirjutada bossile lahkumisavaldusele, kui töölt lahkuda? See on mõnikord küsimuste küsimus.
Ikka ja jälle olen nukker, et isiklikud abistajad soovivad veenda mind töölt lahkudes, et isikliku elu elamisega ei saa enam tööl käia. Samas on neil uued töökohad silmapiiril.
Minule tundub see küll väga mööda tõestusega vabandus üha enam.
Siin on loogika viga.
Üks töö segab isiklikku elu, teine töö ei sega isiklikku elu. Kuidas seda mõista?
Minu meelest on tööala ja töökoha valimine vägagi isiklik.
On normaalne, et teatud aja tagant vajab inimene töö vahetamist. Nõndamoodi inimene arenebki.
Mõned aastad tagasi tundsin end üsna pahasti, kui just sellega tuldi, et ei ole võimalik oma elu elada. Mul olid oi millised süümekad!!! Teadsin küll, et iseenda süüdistamine ja pahasti tundmine on mõttetud energiaröövijad. Teadsin sedagi, et ütlejaid isegi ei uskunud seda ütlust. Lihtsalt soovides mulle mitte jätta halba tunnet on teinud seda topelt.
Hiljem oleme suutnud asja klaariks teha nagu asi tegelikult on.
7 kommentaari:
võib-olla nad ei osanud sulle seletada, et isikliku abistaja töö ei ole kellast kellani ja teine töö on. nii lihtne ongi
sa küsid: "Üks töö segab isiklikku elu, teine töö ei sega isiklikku elu. Kuidas seda mõista?"
seda võib mõista näiteks nii, et üks töö väsitab emotsionaalselt ja ehk ka füüsiliselt rohkem kui teine. kui vastutust on rohkem, võib ka väsimus olla suurem. tavalised tööinimesed, kelle tööpäev on üldjuhul 8 tundi pikk (elik siis 1/3 ööpäevast) vajavad aega ka selleks, et "puhata ja mängida". kui puhkamise aega võtta mängimise ajast ja vastupidi, siis läheb elu vägagi tasakaalust välja.
samuti võivad inimese elus olla erinevad rohkem või vähem kriitilised (elik kriisi-)perioodid. kas siis positiivsemas või negatiivsemas mõttes. kui keegi on omaenda eluga hetkel üksjagu puntras, siis võib vabalt olla nii, et töötamine või muu kohustus segab isiklikku elu. ning neid muid kohustusi tuleks siis selleks ajaks võimaluse korral vähendada.
ma ei ole küll päris kindel, et mõistad, mida ma mõtlen ja siin praegu kirja panin.
Ei õigusta ega nori, lihtsalt selgitan: on olnd abistajaid, kellel on olnud kindlad tööpäevad ja kellaajad, täpselt nii nagu neile on sobinud kuu kaks - kolm ning kogunisti aasta.
On loomulikult abistajaid, kellel pole täpne tööaeg, see sobib neile. Iseseisvust on pagana raske panna raamidesse!!! Ja siiski olen tööandjana tulnud töövõtjale vastu tulla tööaja suhtes. Rohkem arvestan abistajaga, vähem iseendaga. Kui palju asju ma tegelikult seetõttu edasi lükan - tean mina ise ainult. Püüan inimesi hoida ja mõista. Mulle on palju öeldud, et olen liiga hea ja lahke tööandja. Kuid teisiti ma ei oska.
Pärast, kui juba ollakse teisel tööl, on öeldakse, et vabaaega on vähem, kui abistaja tööga...
St inimene otsib ja leiab ja kogeb ja tõdeb...
See on normaalne elu!
Pigem nad ei oska töösuhtelt üle minna sõprussuhtele... Otsivad valutumat vabandust... Selle asemel, et sujuvalt sõprussuhtele üle minna... ja kas või maha istuda ning rääkida asjad selgeks...
Ma pean ise ka õppima ütlema, kui aasta täis saab abistajal, et kõik on korras, aga peaksin uue isikliku abistaja tööle võtma... Sest tõesõna üle aasta koos töötamine on raske ka mulle. Abistaja töö on väga lähedane ning minagi tunnen, et vajan vaheldust so uut abistajat, aga öelda ei julge. Kuidas ütled armsale inimesele, et sorry, sa kaotad töö.? Seda enam, et ta on hea, isegi väga hea isiklik abistaja olnud ja kellega on turvaline töösuhe...
MÕISTAN küll, just vastasin kukupaile, et minagi peaksin õppima töösuhet lõppetama.
Loomulikult iga töö väsitab omamoodi.
Iga inimene elab oma elu ise ja vastutab ise.
Ma ei nuttagi, et kaotan häid abistajaid. SEST TEAN, ET MA EI KAOTA HÄID SÕPRU :)
Aind me peame julgema õppima end väljendama õigesti ja koheselt - siis on vähe mööda rääkimisi .
Mul on küllalt neid abistajaid, kes ühel hetkel pole sujuvalt enam tööl, kuid on sõbrad, kes alati aitavad, kui mul väga vaja on...
Uskuge, on klõps, mis käib läbi, et töösuhe ei ole see töösuhe enam, mis olema peab - ja siis ongi õige aeg minna teistele suhtele...
siin on ilmselt ka selline paras pähkel nagu "siili dilemma": mida lähemale endale kedagi lubad, seda suurem tõenäosus on haiget saada.
just :)
Postita kommentaar