Mõtlesin kirjutan ainult need read:
Lähen täna linna ja raamatupoest vaatan "Julge olla õnnelik" (See pole vist päris õige pealkiri...) Kuku raadios on see nädal sellest raamatust järjejutt, mida olen poole kõrvaga kuulanud. Täna otsustasin, et ma tahan seda raamatut endale ja lugeda :)
Siis helistas isiklik abistaja Luise (praktiliselt viimasel minutil), et täna ei saa mitte tööle tulla. Luise hääl oli õnnetu. Põhjus jäägu meie kahe vahele. Vastasin "ei ole hullu" ning leppisime teise tööpäeva kokku.
Tõsiselt, täna väga hullu ju ei olegi, et Tartu ei saa minna. Olid vaid 2 kohtumist kokkulepitud, seoses ka pisut ühingu tööga. Pidin omakorda kohtumised edasi lükkama... ja seega tegemised lükkuvad edasi...
Ma ei kirjuta seda näidet selleks, et nutulaulu laulda. Luise on hea isiklik abistaja. Kuid ikka võib abistajal tulla ette mõni ootamatu asi, et ei saa tööle tulla. Seda tuleb mõista.
Selliseid päevi on 7,5 aasta jooksul on olnud oi kui palju!
Vahetevahel olen mõelnud, et on imede ime, et mul püsib iseseisvus ja rahulik meel. Samas tean sedagi, et järgmine päev, kui on isiklik abistaja, on topelt koormusega mulle ja asjaajamised saavad ikka aetud ning minugi isiklik elu kestab edasi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar