Elu kompenseerida!!!

Sain just vastu päid ja jalgu. Oma vanalt sõbralt. Tegin just süütult ettepaneku koolitusele tulla. Tema hakkas kurjustama, et automajandamine on liiga kallis, kuigi koolitus kompenseerib sõidukulud ning ta ütles, et mtü´d on inimeste jaoks, kuid nad ei kompenseeri kõiki kulusid. Sest tema meelest peavad mtü´d hüvitama inimeste kõik hea elu - olu.
Minu meelest vaidlus käis raha ümber.
Tegelikult taas hoiakute ja mõistmise ümber.
Lõpuks palusin vabandust, et tülitasin. Sest nägin, et vaidlemine on mõttetu. Juba esimene huvi oli mitte koolituse teema, vaid just omaosalus.
Kuna mul täna Maarjagi siin, Kaagveres, siis nägi ta paratamatult MSN.is vestlust pealt. Olime mõlemad hämmingus. Nõutud.
Meie meelest, mitte üks mtü ega töökohtki ei ole suuteline absoluutselt kõike parima tahte korralgi kompenseerima. Isiklikke autode remonti ja muud sarnast. Rääkimata projektidele rahastajate otsuse ootamisel näritud küüni (õnneks ma ei saa varbaküüsi närida :P )
Saame aru, et raha puudumine teeb õnnetuks, kuid kui terve elu ja töö keerleb ainult raha küsimuse ümber - siis sorry, me ei tahaks sellist elu ega tööd.

Mõne aja möödudes lugesin postkastist kirja, kus sõber süüdistas mind oma raskede aegade unustamises...
Vot see rabas mind küll üdini.
Mina küsisin vaid, et kas koolitusele soovid ning EI mõelnudki isiklikuks minna. Ma ei saa miskit teha, kui inimene on kuhugile kinni jäänud ja ei tahagi sealt end lahti rebida...

Pagana kurb...

Ja ma ei ole kunagi pidanud iseend invaaktivistiks!!! See sõna kõhe ja kõle mu jaoks. Olen elanud omaenda elu vaid. Omaenda elu aktivistina :D
Ja ma ei tahaks, et kogu mu maapealne elu kompenseeridakse pappiga!!! Mul hakkaks lihtsalt igav.

Või olen liiga õel...