Tallinnast

Käisin tegelikult EPNÜ koolitusel "Puudega naise võrdsed võimalused pereliikmena ja sooline võrdõiguslikkus" Radissoni hotellis.

Kas soovite ausaid tundeid, mis mul on koolitusest? Võiksin ju öelda, et OK oli... Aga paljusid asju valetaksin ennekõike iseendale. Võib - olla näen mina kõiki asju teisiti ja ehk olen natuke kadekopsikki, et minu mõtteid, mille üle omal ajal minu üle pehmelt öeldes naerdi, kui püüdsin nendest rääkida, viiakse ellu nüüd tasapisi.

Loomulikult on mul sellest hea meel, et on tähtsad probleemid päevakorral teistel ka.

Istusin ja mõtlesin, et pereelu ja töö ühendamine ongi väsitav. Siin küll ei saa puue olla määrav, et hoida ära väsimust. Kogu maailm ei ole must - valge, on miljon halle tooni musta - valge vahel. Kui inimene, olgu erivajadustega naine või mees soovib elada võrdväärset, sinna sekka kuulub ka kindlasti päevane väsimus.

Väga meeldis mulle Riina Kütt, kes rääkis võrdõiguslikkusest kohalikus elus. Jaa, jaa, kui vähe me näeme laiemalt. Räägime palju, näeme pagana vähe. Praktiliselt kogu elu korraldus on meeste käes, naine lepib ... Huvitav oli see, et grupitöö ajalgi ütlesid naised ise, et las mehed (2 meest oli koolitusel) räägivad, sest nad oskavad paremini rääkida. Naine ei pea end kindlasti ise end kehvemaks tegema ja siis nõudma soolist võrdõiguslikkust. Veelgi enam erivajadustega naine.

Kaldteed ja muud teenused ei tee veel ligipääsu elule.

Halloo!

Just täna räägiti mulle õudukaid, mis tegelikult Eestis toimub. Ma natuke uurin ja seedin, kui ehk siia kirjutan, kuid see on üle mõistuse piiri. Meil on 21 sajand nagu juba - ja seda ei saa ka ajada ka nõuka aja süüks. On täiesti olemas grupp inimesi, kelle eest ei ole keegi seisnud siiani... Nemad on igasugudest uuringutest arvatavasti välja jäetud. Jne.
Me kõik oleme liiga enese kesksed.

Radisson oli minu jaoks liigne luksus.
Ei ole harjunud veel niisuguse luksusega.
Minu probleem :)
Aind 16 korruselt öist Tallinnat kella 4 paiku vaadata aknast oli imeilus :)

Reede öösel käisin Kareliga ja Maarjaga Parlamendis tantsimas :) Mulle oli lihtsalt tantsumöllu vaja ! Viimati tantsisin kevadel Waide motellis. Pean selgituseks ütlema, et Karel polnud koolitusel. Kohtusime õhtul. Parlamendis polnud ma varem käinud. Reedel sattusime sinna pooljuhuslikult. Me lihtsalt ei teadnud kuhu veel minna, kus saab tantsida. Üle pika aja naersin ka südamest niisama - kõht hakkas hommikuks valutama ja hääl kipus ära kaduma naermisest.
Tundsin, kuidas mitmede kuude pinge kadus minu sees. Mul oli hea olla!
Nüüd on energiat mu sees jälle mitmeks ajaks. :)
Muidex, enne tantsimist käisime Teatri puhvetis söömas. Tegin ajalugu jälle! Müüja/baaridaam ütles, kui läksin Luise abiga wc´sse: oi, meil on invawc teisel pool, et vabandage, te olete siin esimene ratastoolis inimene, kes on käinud ja ma ei teadnud teile kohe öelda. Tõsiselt lahke temast. Aga ega ma Luisega invawc´sse ei läinud. Saime tava wc´s ilusti hakkama. Üldse teenindus oli väga armas.
Tallinna inimesed ratastoolides, käige rohkem igal pool :) Mulle on varemgi öeldud just päälinnas, et oi, te olete esimene...

Veel üllatasin end - saan roosi ilusti sõrmede vahel hoida :) Tõsimeeli, hoidsin elus esmakordselt mulle kingitud roosi (üldse lilleõit) ise oma sõrmede vahel. Pärast muljusin siiski vare katki, kuid see ei vähendanud mu rõõmu :(:)
Praegu kuivab roosiõis mu kallikese laual :)

kukupai, kahjuks ma ei jõudnud näitusele. Sellest on mul nukker meel :(