Uurisin lihtsalt võimalust minna ühele koolitusele. Maarja saatis koolituse kohta infi edasi. Mul tekkis tõeline huvi. Unistamise jõu ja eesmärkide koolitus :) Kuu paar just sooviti minult selle teemaline koolitus teha. Tunnen end veel rumalana, et ise koolitada, siis otsin võimalust areneda ise...
Igaks juhuks kirjutasin koolitajale omapoolse eripära ära: liikumispuue ja isiklik abistaja. Nagu alati. Sedapuhku sain uutse üllatava vastuse: kõik ok, kuid mu abistaja ei sobi gruppi, sest ta peab mind aitama ja ei saa grupitöös osavõtta.
Küll oli/on koolitaja Tiia (minu nimega koolitaja) nõus individuaalselt nõustama eesmärkide ja unistamise teostamise teemadel.
UPS!
Individuaalne nõustamine EI ole küll minu unistus ega eesmärk omaette!!!
Maarjaga arutasime, et algab jälle otsast pihta tõestamine, et pole olemas 2 maailma... Sellest vastusest võib küll välja lugeda, et puudega inimesed (mitte ainult mina!!!), kes kasutavad isikliku abistaja teenust, ei tohi mitte üheski grupitöös osavõtta.
Ja kui on keegi, kes vajab isiklikku abistajat absoluutselt kõiges, tedagi ei tohiks kõrvale jätta tava grupitööst.
Võrdväärne maailm on jälle jagatud kaheks !?
Halloo!!!
Muide, tean vägagi hästi, et grupiliige, kas ollakse või mitte. Parimates koolitustes, nt EI koolitusel olid 2 isiklikku abistajad grupiliikmed. Ja mina ei näe ei teist ega kolmandat võimalust grupis osalemiseks.
Lõppude lõpuks siit tulebki lahkheli: puudega inimene ei tohi koolitada puueteta inimesi ning nö normaalsed inimesed ei saa koolitada puuetega inimesi, kel on isiklik abistaja. Issakene, kui absurdne!!!!!!!!!!!
Nagu ikka olin seekordki "tark" kirjutasin selgitava emaili vastu. Võib - olla ta tõepoolest polnud ennem kokkupuutunud isikliku abistaja teemaga ja ei teadnudki unistada koolitada pisut uutmoodi. Loodetavasti muutus midagigi koolituse eesmärkides.
Kui erineva mõttemaailmaga on psühholoogid isegi :)
Erivajadustega inimestel tuleb hakata neidki koolitama, et nad kõik mõistaksid, et erivajadus pole tagasi lendav põrkepall unistustest :);)
5 kommentaari:
Kui paari aasta eest kekkasin psühhodraamakonverentsil ühele VÄGAVÄGA heale austraallasest koolitajale, keda olin samadel asjaoludel varemgi kohanud, et näe, tegin liidrieksami ära, küsis tema hea näoga, et mis siis nüüd edasi. Ütlesin, et nohh, esialgu ehk prooviks puuetega inimestega töötada, aga miskipärast arvan, et ei PEA sellega piirduma. Tema muheles vastu, et "mina MISKIPÄRAST arvan ka". Kõik ON HOIAKUTEST kinni ! See härra on üldarst, aga ma ei usu, et see nüüd mii HIRMUS palju loeb.
Kuidas lugu lõppes? Saad koolitusele või mitte? Tegelikult oleneb lõppkokkuvõttes grupitöö õnnestumine ülejäänud grupi hoiakutest ka. Aga need hoiakud ei saagi muutuma hakata, kui maailmad lahus peetakse. Nii et võitle edasi, ma usun, et see võib mõlemale poolele rikastav kogemus olla (näe, ei leidnud kohe sobivat eestikeelset sõna, soome keeles oleks olnud 'antoisa kokemus').
:) Olen teie mõlemaga sajaga nõus - kõik algab või lõpeb HOIAKUTEGA.
Usun samuti, et see on rikastav ja kasulik kogemus kogu grupile ja koolitajatele.
Praeguseks ei ole veel lõppvastust. Annan kindlasti siin teada, kuidas läheb... Kindlasti lähen Tiiaga vestlema - pildikult selgitama.
Üleüldse ma usun raudselt, et ülikooli ajal soovisid hr Tulviste ja hr Mikkin mind näha siiski psühholoogina/eripedagoogina... Veneaja lõpus ja vaba Eesti alguses... Kas me astume nüüd ikka tasapisi samme tagasi, mitte edasi ühiskonnas või seisame paigal? Loodan südamest, et nii see siiski ei ole...
Maarja: ka mina ei usu, et sinu härra ütles sulle sedasi vaid sellepärast, et on arst ja mees!!!
See oleks jah natz liiga kole:)
Koledaid asju me ju lihtsalt ei usu, muidu jäämegi lukku :) seda ei taha...
Postita kommentaar