Käisin üle pika aja perearsti juures. Ma tunnen südames kummalist valu umbes kuu jälle. Kontrollisin igaks juhuks, et ega midagi hullu tulemas ei ole. Kuigi sellised valuhood on mul varemgi olnud - psüühhiliselt. Mingi stress on mul nüüdki...
Nohjah, aga tundsin end arstil INIMESENA, mitte titena, kellele peab papukesi jalusse panema :) :P Perearst peabki oma patsiente tundma. Kuid ega minuga polnudki see perearst ja pereõde ennem ühtki protseduuri teinud, sest ei ole vajadust olnud. Täna tehti südamefilm, mis oli korras. Ja tegime vereanalüüsi ka. Verevõtmise kabinetis küsiti ilusti (mind üllatavalt): kas tema on teie isiklik abistaja... Seega on metsiinitöötajaid, kes teavad vägagi hästi, kes on minuga kaasas. Muidugi verevõtja mäletas mind tollest ajast, kui olin rase. Mina teda ei mäletanud... Aga ega ta miskit üleliigset ega kohatut ei küsinud nagu mõnikord ikka juhtub.
Mind ja Marit ajas veidi muigama pereõe ja perearsti imestus, kui kiiresti toimus minu riidest lahti võtmine ja kušetile panemine ja tagasi riidesse panemine. :) Mõistan väga hästi, et neil polnud ettekujutust ega kogemust. Nüüd on. Mari naeris, et kogemused maksavad ka midagi.
Ja nii ongi. :)
Usun üha enam, et 3 aastat tagasi perearsti vahetus on mul õnnestud. Perearst räägib esimesest
korrast minuga, kuigi vabandas kohe, et võib - olla mõnest sõnast ta ei saa aru ja vajab tõlki. Igati normaalne ju :)
Olge, mu kallid sõbrad, rahulikud, surema ma veel ei hakka :) Vajan lihtsalt stressi maandajat ja GNLD komme jätkuvat :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar