Need mäletused...

Papal on täna põhjus taas pidu panna. St juua omaette kööginurgas. Täna 42 aastat tagasi abiellusid mu vanemad. Mitte üks aasta ei jätta ta seda tähistamata.
Minu jaoks on selline taganutmine või mäletamine mõistmatu. Tähistada lahutatud abielu pulma - aastapäev iga aasta alkoholiga (õlu joomisega).Saan aru, et õnnehetkede mahasalgamine on samamoodi nõme ja mõttetu, kuid õnne ja rõõmu saab mäletada igal ajal kaine peaga ka. Häid hetki, mis on olnud elus, tulebki hinges alles hoida, sest need viivad elu edasi omamoodi säraga. Kuid ei ole hea iseend piinata sellega, mida oleks võinud olla, aga ei saa kunagi enam olla - see kinnijäämine mingisse mäletusesse lukustabki inimese.
Saan aru, et papal ei ole uusi elamusi. Nii ta mäletabki vaid noorusaja rõõme vaid.
Inimesed (ja ka vanemad) saavad teha ühe vea - siunata tagantjärele, et vot kus eksisin kaaslase valimisel. Unustades, et tookord oli just valitud kaaslane kõige õigem kaaslane. Ja tookord ei mõeldud ju tülidele ega lahku minemisele.
On küll raskem seletada, miks kahel inimesel ei olnud hiljem enam kooskõla või kuhu õnn lõppude lõpuks kadus, sealjuures ikkagi tõdeda, et kordki kooselus olime siiralt õnnelikud...
Huvitav on, et minu vanemad sõltumatult teineteisest, on oma pulmapäevast rääkinud täpselt samu asju täpselt samade sõnadega ja üksikasjad loomulikult rääkimata jätnud ning siis hakatud etteheiteid nii iseendale kui teisele. Seepärast usungi ikka ja alati, et ema ja isa olid alguses õnnelikud... Vastasel juhul ei ole mina sündinud armastuses. Seda ma ka ei usu, et mina ei sündinud armastuses ega õnnes. Sündisin, pidin sündima suures õnnes.
Elu on lihtsalt läinud nii nagu elu on läinud.
Igale ühele meile omamoodi õnnelikult ja karmilt.
Meil kõigil on oma MINA ja iseseisvus ja elu...

Rõõm ja mure on siiski kaks ise asja, kuigi käivad käsikäes. :)
Või kuis...